Sügise laul

"Vaata nüüd ometi, Andres," sädistas tüdruku hele hääl ta pehmed valged juuksed langesid nii madalale, et need leebe tuul ja lilleline unenägu Mustnina okkaid puuitasid. "Ütle nüüd, kas ei ole ta kena! Oh sa siilipoisike-väikseke oma usaldava silmapaari ja pisipeene ninakesega! Näed, ma võin rahulikult ta nägu ja kõrvu silitada! ... " "Siil on ikka inimeste sõber olnud," arvas noormees vastuseks. "Minu käe pääl ei kisu ükski siil ennast kerra.”