Palestrinast Bachini. Muusikaajaloolisi etüüde

Johannes Jürissoni teos „Palestrinast Bachini. Muusikaajaloolisi etüüde“ on süvenev ja teadmisterohke pilguheit Euroopa muusikaloosse ajavahemikus 16.–18. sajandini. Raamat ei kujuta endast mitte katkematut kronoloogilist ülevaadet, vaid koondab temaatilisi esseesid ehk etüüde, milles käsitletakse olulisi heliloojaid, stiile, žanre ning esteetilisi suundumusi. Nii pääsevad lugejani Giambattista Palestrina polüfoonilise mõtlemise alused, Claudio Monteverdi varabaroki dramaatiline julgus kui ka Johann Sebastian Bachi loovuse ja süsteemsuse ühendus, mis tähistab kõrgbaroki tipppunkti. Autor läheneb neile nähtustele analüütiliselt, ent siiski muusikaarmastajale kättesaadavas keeles.

Etüüdide ülesehitus toetub põhiliselt muusikateoste vormianalüüsile ja kultuuriloolisele kontekstualiseerimisele. Jürisson uurib, kuidas muusika suhestub ajastu religioossete, filosoofiliste ja ühiskondlike arusaamadega ning millisel viisil heliloojad nendest mõjutusi ammutavad või neile vastu astuvad. Eraldi tähelepanu saab ka heliloojate individuaalne käekiri, kompositsioonitehnilised uuendused ning institutsionaalsed raamid, näiteks õukondlik või kiriklik tellimussüsteem. Raamat sobib eeskätt neile, kes tunnevad huvi muusikaloo põhialuste ja süvatasandite vastu ning soovivad mõista, kuidas kujunesid välja need struktuurid ja ideed, millele toetub hilisem lääne muusikakultuur.

Johannes Jürisson (1909–1982) oli eesti muusikateadlane, pedagoog ja muusikakriitik, kelle kirjutised paistsid silma põhjalikkuse ja kontseptuaalse selguse poolest. Tema töö Eesti Raadio ja konservatooriumi juures aitas kaasa mitme põlvkonna muusikateadlaste ja -huviliste kujunemisele. „Palestrinast Bachini“ väljendab tema püsivat huvi baroki ja varasema muusikakultuuri vastu ning tema püüdlust tutvustada eesti lugejale Euroopa muusika arengu süvahoovusi. See on teos, mis seob teadusliku täpsuse tundliku ja ajastut mõistva kirjapanekuga.