Levini veski. Leedu klaverid

Johannes Bobrowski novellikogu „Levini veski. Leedu klaverid“ koondab endas kaks keskset proosateksti, mille kaudu autor loob poeetilise ja samas sügavalt ajaloolise pildi Ida-Preisimaast, Leedumaast ja nendega piirnevatest aladest. Bobrowski loomingut iseloomustab kultuuriline paljusus, kus sakslased, leedulased, juudid, venelased ja teised rahvad eksisteerivad kõrvuti, jagades keerulist ja tihti traagilist minevikku. Nendes lugudes tõusevad esile inimesed, kelle elud on seotud koha ja mäluga – kohati teadvustamata süü, südametunnistuse ja kuulumise tunnetega.

„Levini veski“ on jutustus, milles keskseks kujundiks on vana veski ning selle ümber koonduvad vastandlikud maailmavaated ja traagilised saatused. Levin, juudi taustaga tegelane, esindab vaikset väärikust, mis põrkub kokku vägivaldse ja tõrjuva keskkonnaga. „Leedu klaverid“ jutustab Saksa mehe tagasipöördumisest kodukohta, kus teda ootavad ees sõjaeelsed mälestused ja katkised suhted. Mõlemad tekstid kasutavad minimalistlikku, ent rikka kujundikeelega proosastiili, milles vaikimine, pausid ja vihjed on sama tähenduslikud kui öeldu. Bobrowski ei paku lihtsaid lahendusi, vaid kutsub lugejat peegeldama ajalugu isikliku ja moraalse kogemusena.

Johannes Bobrowski (1917–1965) oli saksa luuletaja ja proosakirjanik, kes sündis Tilsitis (tänapäeva Sovetsk) ja elas suure osa elust Ida-Preisimaal. Tema looming sündis Teise maailmasõja kogemuse ja sellele järgnenud süütunde taustal, püüdes leida võimalusi dialoogiks erinevate kultuuride ja minevikukogemuste vahel. Bobrowskit on peetud üheks olulisemaks saksa kirjanduse moraalseks hääleks 20. sajandi keskpaigas. Tema teosed, sh „Levini veski“ ja „Leedu klaverid“, on vaiksed, kuid mõjukad katsed rääkida leppimisest, mälust ja inimsuse võimalikkusest kaotuste maailmas.