Levini veski. Leedu klaverid

Visla alamjooksul, ühe ta väikese lisajõe ääres asus möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel küla, kus sakslased olid tunduvas ülekaalus.
Noh, hüva, see on esimene lause. Nüüd tuleks aga lisada, et see oli jõukas küla suurte küünide ja vägevate tallidega, ja et mõnigi taluõu - ma mõtlen päris õue, maad elumaja ja küüni, lauda, talli, keldri ja aida vahel - oli nii suur, et mõnes teises paigas oleks sinna mahtunud pool küla. Ja ma peaksin ütlema, et kõige kõhukamad talupojad olid sakslased, küla poolakad olid vaesemad, kuigi nad polnud muidugi nii vaesed kui poola metsakülades, mis asusid suure küla naabruses. Aga ma ei ütle seda. Ma ütlen selle asemel: sakslased oli Kaminskid, Tomaschewskid ja Kossakowskid, ja poolakad olid Lebrechtid ja Germannid. Nõnda see nimelt oli.
Nüüd tuleb veel selgeks teha, et selle loo peab ära jutustama, kuna seda sünnib täiesti jutustada.