Kolm juttu

Johannes Barbaruse „Kolm juttu“ on lühivormide kogumik, mis esitab kolm erinevat novelli, milles autor katsetab modernistlikke väljendusvahendeid ja ideelist mitmetasandilisust. Barbarusele omaselt on juttudes tunda nii sümbolistlikku kujundikeelt kui ka sotsiaalset kriitikat, mida läbib terav tunnetus inimese sisemisest lõhestatusest ja ajastu pingetest. Teosed ei püüdle otsese sündmustiku või realistliku käsitluse poole, vaid keskenduvad enam meeleoludele, ideelistele vastandustele ja vaimsetele rännakutele, mis asetuvad sageli metafüüsilisse või filosoofiliselt laetud ruumi.

Novellide temaatika hõlmab üksikisiku konflikti keskkonnaga, võõrandumist ja katset vabaneda ideelistes raamides eksistentsist. Tekstides võib märgata allegoorilisi elemente, mis osutavad laiematele ühiskondlikele või eksistentsiaalsetele küsimustele, ent jäävad samas poeetiliselt vihjavaks. Keelekasutus on tihedalt laetud ja sisutihe, kohati eksperimentaalne, nagu Barbarusele XX sajandi esimesel poolel iseloomulik. Kuigi juttudel puudub klassikaline narratiivne struktuur, loovad need tugeva atmosfääri ja panevad lugejat mõtisklema inimese ja ühiskonna, vabaduse ja kohustuse üle.

Johannes Barbarus (kodanikunimega Johannes Vares, 1890–1946) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja arst, keda tuntakse eeskätt kui varase eesti modernismi ühe keskse esindajana. Tema looming on mõjutatud nii ekspressionismist kui sümbolismist, käsitledes sageli sotsiaalseid ja filosoofilisi teemasid. Lisaks kirjanduslikule tegevusele mängis Barbarus olulist rolli poliitikas, eriti 1940. aastate algul, mis varjutas tema kirjanduslikku pärandit aastakümneteks. „Kolm juttu“ kuulub tema hilisema proosaloomingu hulka, milles on tunda juba küpset, ent endiselt rahutult otsivat kirjutajat, kes nihutab keele ja mõtte piire.