Kolm juttu

Hommikul raudtee rööpaseadja jahmatas, kui palgivirna tagant väljudes seisis järsku kohutavalt traagilise pildi ees: kangestunud hobuse vesine pilk vahtis tardunult allakistud aisa otsas rippuvat, röötsakile põlvile laskunud kogu, mille käed ritvadena kõikusid narmendavaist varrukaist, pea nõrgudes üle ohjade, nagu kummarduks ta üle nurjunud elu. Vappekülmast virgutatuna jooksis ta lähima kordnikupostini ja teatas hingeldades jubedast leiust. Veidi toibudes täiendas ta juba oma elamusi: «Vaatasin järsku. et mis kaeratorn või heinamärss see seal aisa otsas ripub, aga issand jumal, see oli ju üsna elus inimene!» - «Kus ta siis elus veel oli, kui ise seletad, et ta end ohjadega üles riputanud!» naeris kordnik. - «Nojah, seda nüüd küll, eks pidi ikka suur lust olema surra, et nii madalast oksast nagu aisaots küllalt oli!» õiendas rööpaseadja. Kõlistati konstaablile, kutsuti ametlik arstki kohale. Koostati protokoll, vaadati laip järele. - «Noh, härra doktor, haigeid peate paluma, et nad teile keelt näitaksid, poonud teevad seda vabatahtlikult, ilma palumata,» naljatas konstaabeL laipa saanile lohistades, kordnikku pukki käsutades. - «Oleks hea, kui mindki mu oma hobu kord kalmistule viiks,» lisas ta juba nukralt...
Novell "Ametivennad" ei saanud kodanlikus Eestis ilmuda. Sellesse novelli sulatas autor kokku 1924. a. 1. detsembri ülestõusu lämmatamise järel puhkenud terrori ja kodusõjaaegse terrori. Kirjaniku sõnade järgi on siia paigutatud sõjaaegse Tallinna komandandi kuju.
N. Andresen
Johannes Vares-Barbaruse 70-ndaks sünniaastapäevaks väljaantud kogumikus ilmuvad autori novellid esmakordselt raamatu kujul. Varem ilmusid need ajakirjas "Looming" (1931-1940).