Tarkade kivi 2. osa

„Tarkade kivi” teine osa jätkab Johannes Anker Larseni romaani, mille keskmes on inimese sisemine muutumine ja vaimne teekond. Teose aluseks on mõte, et tõelist tarkust ja elu mõistmist saab leida alles siis, kui inimene pöördub tagasi lihtsuse juurde – otsekui alustades uuesti, lapselikult puhtalt ja avatult. Romaan ei keskendu ühiskondlikele ega poliitilistele küsimustele, vaid vaatleb elu sügavamat, eksistentsiaalset poolt. Tegelased peavad üksteise järel leidma oma tee ja alustama otsast peale, et jõuda lähemale sellele, mida autor näeb kui tõelist olemist.

Larseni jutustus on rikkalik nii kujundite kui ka sündmuste poolest, viies lugeja maailma, kus olulised pole väline sära ega ühiskondlik staatus, vaid inimese sisemine areng. Romaani keel ja rütm on õilsad ja südamlikud, luues kõnet, mis kõlab ühtaegu poeetiliselt ja mõtisklevalt. Teos on seega ühtaegu nii filosoofiline arutlus kui ka lugu, mis annab edasi üldinimlikke elamusi. „Tarkade kivi” on leidnud laialdast tunnustust ning pälvinud kõrgeid hinnanguid teiste kirjanike ja kriitikute poolt, kes on pidanud seda nii luuleliseks saavutuseks kui ka „valguse imeks”.

Johannes Anker Larsen (1874–1957) oli taani kirjanik, kes sai kuulsaks just romaaniga „Tarkade kivi”. Selle teose ilmumine tõi talle rahvusvahelise tuntuse ning tõlked paljudesse keeltesse. Larsenit iseloomustas sügav huvi vaimulike ja filosoofiliste teemade vastu, mida ta ühendas poeetilise jutustamislaadiga. Tema looming ei püüdnud olla ühiskondlikult terav või päevakajaline, vaid pigem igavikulisi küsimusi puudutav. „Tarkade kivi” jäi tema kõige tuntumaks romaaniks ja kinnistas ta positsiooni 20. sajandi alguse Põhjamaade kirjanduse silmapaistvate autorite seas.