Wilhelm Meisteri rännuaastad

„Wilhelm Meisteri rännuaastad“ on Johann Wolfgang von Goethe hilisloomingu oluline teos, mis jätkab peategelase eneseteostuse teekonda, alustatuna romaanist „Wilhelm Meisteri õpiaastad“. Seekordne osa viib Wilhelm Meisteri läbi geograafiliste ja vaimsete maastike, kus iga kohtumine ja sündmus kujundab tema sisemaailma ning arusaama elust, tööst ja vastutusest. Teoses põimuvad esseistlikud arutlused, vestlused ja novellid, mis loovad pigem vaimse kui füüsilise rännaku, ning vormivad selle romaani mitmekihiliseks ja ideerohkeks mõtiskluseks inimese ja ühiskonna vahelisest suhtest.

Erinevalt eelkäijast ei keskendu „Rännuaastad“ niivõrd arenguloole ega hariduse teemale, vaid süveneb filosoofilistesse küsimustesse, sealhulgas töö väärtusesse, elu ülesannetesse ja isiklikku eetikat puudutavatesse dilemmadesse. Goethe kasutab episoodilist ülesehitust, milles jutuvestmine, reisikirjad ja dialoogid vahelduvad ning loovad assotsiatiivse ja hajusa, ent teadlikult struktureeritud terviku. Olulisel kohal on „Kunsti austajad“ ja „Inimesekujude“ episoodid, samuti mitmed lühemad siseraamatud, mille kaudu autor uurib esteetilisi ja moraalseid probleeme. Teos ei paku lineaarset süžeed ega lihtsaid lahendusi, vaid nõuab lugejalt kaasamõtlemist ja kannatlikkust.

Johann Wolfgang von Goethe oli Saksa klassitsismi keskne autor ja mitmekülgne loomeisik, kelle looming ulatub luulest loodusteaduseni. „Wilhelm Meisteri rännuaastad“ esindab tema eluõhtul välja kujunenud ideelise selguse ja vaimse rahu taotlust. Romaani peetakse ühtaegu keerukaks ja sügavalt intellektuaalseks teoseks, mille kaudu Goethe väljendab oma küpset maailmavaadet. Eestikeelne tõlge, mis ilmus 1959. aastal, avab selle olulise, ent sageli tähelepanuta jäänud romaani ka eesti lugejale, kes otsib kirjandusest rohkem mõtteainet kui meelelahutust.