Götz von Berlichingen. Egmont. Iphigenia Taurises

Kogumik „Götz von Berlichingen. Egmont. Iphigenia Taurises. Torquato Tasso“ koondab neli Johann Wolfgang von Goethe tuntud näidendit, pakkudes läbilõiget tema dramaturgilisest loomingust ja erinevatest stiiliperioodidest. Tegelaste sisemised pinged, vabaduse ja kohusetunde vahelised vastuolud, samuti üksikisiku ja ühiskonna suhete uurimine seovad neid teoseid sisuliselt. Goethe ühendab klassikalise vormi ja idealistliku eetika inimliku psühholoogia ja ajaloolise tunnetusega, mis muudab tema näidendid ajakohaseks ka väljaspool nende kirjutamisajastut.

„Götz von Berlichingen“ on varajane teos, kirjutatud tormilise ja tungiliku liikumise (Sturm und Drang) vaimus. See ajalooline draama kujutab vabadust armastavat rüütlit, kes satub vastuollu keisrivõimuga – teema, mis peegeldab 18. sajandi lõpu vabaduseihalust. „Egmont“ on lüürilisem ja sügavamalt poliitiline draama, mille keskmes on Madalmaade iseseisvusvõitlus ja selle traagiline kangelane, Egmont. „Iphigenia Taurises“ toob esile humanismi ja moraalse valiku teema, kujutades kreeka tragöödia vaimus lunastust ja andestust kui kõrgema eetika võitu kättemaksust. „Torquato Tasso“ on psühholoogiline draama luuletajast ja tema võõrandumisest õukonnas, kajastades kunstniku sisemaailma kokkupõrget ühiskondliku reaalsusega.

Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) oli saksa klassikalise kirjanduse keskne kujundaja – poeet, proosakirjanik, filosoof ja loodusteadlane. Tema näidendid peegeldavad nii antiikse esteetika kui valgustusajastu mõjureid, ühendades sümbolistliku sügavuse ja pragmaatilise psühholoogia. Goethet ei huvitanud pelgalt traagilised sündmused, vaid eelkõige inimese siseilm ja eetiline kasvamine. Tema näidendilooming ulatub nooruslikust mässumeelsusest idealistliku tasakaalu ja kaastunde väljenduseni. Kogumikus esindatud teosed on olulised mitte ainult saksa draamakunsti seisukohalt, vaid ka kui Euroopa mõtteloo peegeldus, milles üksikisiku eetiline eneseteostus on alati keskne küsimus.