Noore Wertheri kannatused

„Noore Wertheri kannatused“ on Johann Wolfgang von Goethe varajane romaan, mis ilmus esmakordselt 1774. aastal ning sai kiiresti üheks Euroopa kirjandusloo mõjukaimaks teoseks. Lugu jutustatakse kiriromaani vormis, kus Werther jagab oma siseheitlusi ja elumõtteid kirjade kaudu sõbrale Wilhemile. Teose keskmes on noore mehe keelatud ja vastamata armastus Lotte vastu, kes on juba kihlatud Alberti nime kandva mehega. Wertheri süvenev pettumus ja valuline igatsus viivad traagilise lõpplahenduseni, milleks on enesetapp – mitte viha ega kättemaksu, vaid enda hävitamise kaudu valust pääsemise teena.

Romaanis põimuvad isiklik draama ja laiem romantismi vaim, mis väärtustas sügavaid tundeid, individuaalset kogemust ja kirglikku, sageli irratsionaalset armastust. Goethe kirjeldab Wertheri sisemaailma intensiivselt ja sugestiivselt, luues lugejale pildi noorest inimesest, kes ei leia oma kohale ruumi ühiskonnas ega südameasjades. Teos andis tõuke nn „Wertheri-palavikule“, kus paljud noored samastusid kangelasega ja isegi jäljendasid tema saatust, mistõttu teos pälvis nii imetlust kui ka hukkamõistu. „Noore Wertheri kannatused“ jäi siiski romantismi ajastu üheks keskseks sümboliks.

Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) oli saksa kirjanik, loodusteadlane ja mõtleja, kelle loomingust kasvas välja saksa kirjanduse suurim klassikatraditsioon. Lisaks „Wertherile“ on ta tuntud eepilise teose „Faust“ autorina, mis sidus elutööna inimese igatsuse, teaduse, kunsti ja vaimu püüdlused. Goethe loominguline pärand on lai – ta kirjutas luulet, draamat, proosat ning tegeles ka loodusteaduslike uurimustega. „Noore Wertheri kannatused“ oli tema esimene suur rahvusvaheline läbimurre, mis kinnistas tema positsiooni Euroopa kirjandusloo püsiva suurkujuna.