Johann Wilhelm Krause 1757-1828. 1. osa

„Johann Wilhelm Krause 1757–1828“ on põhjalik uurimus, mille esimene osa käsitleb Eesti ühe olulisema arhitekti eluteed ja loomingut. Raamat avab lugejale Krause kujunemislugu ning tema seotuse Tartu Ülikooliga, mille vaimse ja füüsilise keskkonna kujundamisel oli tal määrav roll. Teosest leiab detailse ülevaate Tartu sümbolhoonetest – peahoone kuuest dooria sammasest, Toomemäele rajatud tähetornist, raamatukogust endises toomkirikus, samuti anatoomikumist ja botaanikaaiast. Need teosed on saanud nii Tartu kui ka kogu Eesti kultuuriloo lahutamatuks osaks.

Krause elu oli sama mitmekesine ja rahvusvaheline kui tema looming. Ta sündis Saksamaa, Poola ja Böömimaa piiril ning sattus nooruses kokku Euroopa valgustuskultuuriga. Oma rännakutel jõudis ta Inglise palgasõdurina isegi Ameerikasse, kust naasis hiljem Euroopasse. Amsterdami kaudu jõudis ta Liivimaale, kus leidis tegevusvälja Tartu ülikoolilinnas. Raamat toob esile tema filosoofilise ja kunstilise haarde – lisaks arhitektuurile tegeles ta ka luule, kirjanduse ja kunsti uurimisega. Tema looming ei olnud pelgalt esinduslik, vaid väljendas ka ideaale ja utoopiaid, mis olid seotud 18. sajandi valgustusajastu vaimuga.

Teos asetab Johann Wilhelm Krause töö laiemasse kultuuriloolisse konteksti. Autorid näitavad, kuidas Krause isik ja looming kujundasid Tartu ülikoolilinna ilmet ja sümbolväärtust. Tema kavandatud hooned ei olnud vaid praktilised rajatised, vaid kandsid endas ideed ülikoolist kui vaimse ja haridusliku keskkonna keskpunktist. Raamat on väärtuslik allikas neile, kes soovivad mõista, kuidas arhitektuur ja kultuurielu põimusid Eesti 18.–19. sajandi vahetuse arengutes ning kuidas üks inimene suutis oma tööga mõjutada terve linna identiteeti ja vaimu.