Albikära Ants

„Albikära Ants” on Johann Voldemar Jannseni kirjutatud lugu, mis seob omavahel huumori ja õpetlikkuse. Esmapilgul lihtne ja lõbus jutustus paljastab sügavamal tasandil, et inimese tegusid ei saa kunagi kõigile meelepäraseks muuta. Teose keskmes on vana Ants ja tema poeg, kelle tegemised satuvad pidevalt külarahva tähelepanu alla. Kui isa sõidab hobuse seljas ja poeg peab jalgsi kõndima, laidetakse isa isekuse pärast maha. Kui isa annab hobuse poisile ja hakkab ise kõndima, laidetakse teda jälle, justkui oleks ta teinud midagi valesti. Nii kerkib esile mõte, et teiste meele järele elada on võimatu ning õiged valikud tuleb teha oma sisetunde ja mõistuse järgi.

Jutustuse tugevus seisneb lihtsas, kuid tabavas moraalis. Küla kui ühiskonna sümbol on täis inimesi, kes jagavad hinnanguid ja nõuandeid, ent nende arvamused on alati vastuolulised. Antsud on seega igaühe esinduskujud, kes püüavad toime tulla ümbritsevate ootustega, kuid avastavad, et kõige kindlam tee on järgida iseenda tõekspidamisi. Lugu meenutab rahvapärast mõistulugu, kus humoorikas olukord aitab edasi anda tõsist tõde. Kuigi kirjutatud 19. sajandil, kõlab see õpetus ajatu ja tänapäevani aktuaalsena.

Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) oli eesti ajakirjanik, luuletaja ja rahvusliku liikumise üks juhtfiguure. Ta oli ajalehtede „Perno Postimees” ja „Eesti Postimees” asutaja ning toimetaja, levitades oma tööga rahvaharidust ja eestlaste rahvuslikku eneseteadvust. Jannsen oli ka esimese üldlaulupeo peakorraldaja ning tema loomingusse kuuluvad mitmed rahvalikud laulud ja luuletused, sealhulgas Eesti hümni tekst. „Albikära Ants” esindab tema lihtsas vormis kirjutatud õpetlike lugude poolt, mille kaudu ta kõnetas laiemaid rahvahulki ning kujundas eesti rahvakirjanduse arengut.