Mesinädalad

Johan Borgeni lühiproosateos „Mesinädalad“ on psühholoogiliselt nüansirikas jutustus, mis avab pealtnäha harmoonilise, ent tegelikult pingestatud inimsuhte kihihaaval. Jutu keskmes on abielupaar, kes veedab oma mesinädalaid, kuid selle asemel et kogeda idüllilist lähedust, hakkavad nende vahel ilmnema vaiksed mõrad ja allasurutud vastuolud. Mesinädalad kujunevad ajaks, mil selgub, et abielu ei tähenda ainult armastust ja läheduse lubadust, vaid toob kaasa ka teineteise tundmatute tahkude ilmsikstuleku. Borgen jälgib tegelasi täpse ja peene pilguga, jättes palju ütlemata, ent võimaldades lugejal aimata sügavamal peituvaid pingeid ja ootusi.

Tekstis ei toimu suuri sündmusi ega pöördeid, kuid just selles vaoshoituses peitub jõud. Loo ruum — suletud hotellituba, vaikne ümbrus, napp dialoog — loob klaustroofilise atmosfääri, kus iga liigutus ja pilk omandab kaalu. Borgeni stiil on täpne, alltekstiline ja psühholoogiliselt tihe, võimaldades väikestes detailides edasi anda tegelaste sisemisi seisundeid. Nii muutub näiteks lihtne vaikusemoment või ebalev puudutus tähenduslikuks nihkeks kahe inimese vahel. Mesinädalad ei ole pelgalt uue eluetapi algus, vaid proovikivi, kus selgub, kuivõrd ollakse valmis jagama end teisega ka väljaspool idealiseeritud kujutelmi.

Johan Borgen (1902–1979) oli norra kirjanik, kriitik ja ajakirjanik, kelle looming keskendub sageli identiteedi, isiklike vastuolude ja ühiskondlike ootuste põrkumisele. Teda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks Norra proosakirjanikuks, kelle stiil ühendab süvapsühholoogilise tundlikkuse ja tugeva esteetilise vormitaju. Borgen on tuntud ka oma romaanitriloogia „Lillelord“ kaudu, kuid tema lühivormid, sealhulgas „Mesinädalad“, pakuvad sarnast sissevaadet inimpsüühika keerukusse. See jutustus on hea näide sellest, kuidas Borgen suudab vaikses ja poeetilises vormis käsitleda teemasid, mis puudutavad intiimsust, hirmu ja enesega aus olemise raskust.