Suvepoiss

Johan Bargumi jutustus „Suvepoiss“ on lühiproosaline teos, mis keskendub suvisele episoodile, mille kaudu avaneb noore inimese sisemaailm ja identiteedi kujunemine. Lugu räägib noormehest, kes satub suveks tööle saarele, kus tema ülesandeks on aidata vanemat meest majapidamistöödes. Argise tegevuse ja vaikse eluviisi taustal areneb tasapisi nendevaheline suhe, mille keskmes on vaikus, mõistmatus ja aeglane usalduse kasv. Samal ajal tekib noormehel side saarel elava tüdrukuga, mis jääb samuti kahemõtteliseks ja lõpuni lahendamata. Need suhted ei kulmineeru traagika ega õnneliku lõpuga, vaid peegelduvad kui sisemised kogemused, mis muudavad vaikselt peategelast ennast.

„Suvepoiss“ on lugu küpsemisest ja tajumisest, kuidas teised inimesed – ka need, kes esmapilgul tunduvad kinnised või eemalolevad – võivad mõjutada noore inimese maailmapilti. Bargumi kirjastiil on lakooniline, peenelt emotsionaalne ja sisekaemuslik, jättes palju ruumi vaikusele, mõtetele ja meeleoludele. Aeglane tempo ja napi süžee kaudu avaneb tasapisi sügavam alatekst, mis tegeleb kuuluvuse, üksinduse ja sõnatu läheduse küsimustega. Saare ruum ja suvi ise toimivad osaliselt sümboolselt – ajana ja paigana, mis ei ole mitte pelgalt tegevuskoht, vaid sisemise muutumise võimalus.

Johan Bargum (sündinud 1943) on Soome rootsikeelne kirjanik, dramaturg ja tõlkija, kelle loomingut iseloomustab psühholoogiline täpsus ja napp, ent mõjus väljendusviis. Ta on tuntud eelkõige novellide ja jutustuste kaudu, milles keskendutakse inimestevaheliste suhete varjatud pingetele ja nende emotsionaalsele keerukusele. „Suvepoiss“ on üks tema varasemaid laiemalt levinud jutustusi, mis leidis tõlkimisel vastukaja ka Eesti lugejaskonnas. Bargumi proosa on suunatud neile, kes hindavad vaikseid, kuid tähenduslikke lugusid, kus suuremad sündmused toimuvad pigem tegelaste sees kui välises tegevuses.