Putkinotko

Joel Lehtoneni romaan „Putkinotko. Pildikesi laisast viinahangeldajast ja kohtlasest härrast“ toob lugeja ette pildilise ja sageli satiirilise kujutluse 20. sajandi alguse Soome külaelust. Teose tegevus keskendub vaesele ja kõrvalisele paigale nimega Putkinotko, mille elanikud elavad vaesuses, vastuoluliste ihalduste ja harjumuste rägastikus. Kesksel kohal on viinavedaja Juutas Käkriäinen, kelle sihitu askeldamine, pidev vaesus ja meeleolukad väljaütlemised muudavad ta vastuoluliseks, ent meeldejäävaks tegelaseks. Temaga haakub ka teose teine peategelane, idealistlik, ent eluvõõras kirjamees Aapeli Muttinen, kes tuleb maale otsima vaikust ja inspiratsiooni, ent satub seal hoopis elu absurdsuse keskele.

Lehtoneni jutustamisviis on kirjanduslikult mitmekihiline, kohati groteskne ja täis teravat irooniat. Sotsiaalne kriitika ja vaimukas keelekasutus põimuvad realistliku olustikukirjeldusega. Autor ei püüa luua idüllilist pilti maaelust, vaid toob esile selle vaesuse, lootusetuse ja inimeste väiklased igatsused. Samas on tegelastes ka sügav inimlikkus, mis avaldub nende argises püüdluses parema elu järele, olgu see kasvõi läbi salaviina müügi või tühjade unistuste. „Putkinotko“ ei jutusta mitte ainult ühest külast ja selle inimestest, vaid kujutab ka laiemat sotsiaalset olukorda, kus vaesus ja harimatus põrkuvad rahvusliku eneseteadvuse ja moderniseerumise ootustega.

Joel Lehtonen (1881–1934) oli Soome kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik, kelle loomingus põimuvad sotsiaalne satiir, psühholoogiline tundlikkus ja eksistentsiaalsed motiivid. „Putkinotko“ on tema tuntuim teos ning seda on peetud üheks varasema soome kirjanduse tähtteoseks, mis toob esile nii väikese inimese tragöödia kui ka suure ühiskondliku muutuse ambivalentsuse. Lehtonen kasutas oma kirjanduses sageli autobiograafilisi elemente ning Putkinotko prototüübiks olnud koht on seotud ka tema enda eluga. Tema teosed on mõjutanud mitut põlvkonda soome autoreid ning on jätkuvalt olulised ka sotsiaalkriitilise proosa arengu seisukohalt.