Liblikakoguja

Teos Liblikakoguja algab hetkest, mil nimetu mees saab ootamatu teate pärandusest: talle on jäetud maja Saksamaal elanud täiesti võõra mehe, liblikakoguja Henri Ruzicka poolt. Et aru saada, miks just tema selle vara saab, asub jutustaja teele, mis viib esmalt Saksamaale ja sealt edasi Lõuna-Euroopasse. Reisi käigus kogub ta killukaupa teavet Ruzicka elu ja liblikakire kohta ning leiab jälgi mehest endast, tema kollektsioonist ja kadunud elust. Romaan jälgib, kuidas juhuslikuks näiv kingitus käivitab eneseuurimise, mälestuste ja oletuste ahela ning sunnib meest küsima, milline osa tema elust on olnud juhus ja milline kellegi teise vaikne sekkumine.

Raamat kasutab väheseid tegelasi ja nappi tegevustikku, kuid laseb lugejal viibida koos jutustajaga eri paikades, kus kerkivad esile Ruzicka ja tema ümber koondunud lugude killud. Liblikakollektsioon, mis ilmub korduvalt jutustaja teele, seob eri ajad ja paigad ning muutub märgiks elust, mida ei saa lõpuni selgeks rääkida. Lugu ei paku lihtsat lahendust ega täielikku selgust, vaid jätab teadlikult ruumi tõlgendusteks, nii et lugeja kogeb sama ebakindlust ja otsingut, mida tunneb ka jutustaja. Haahtela napp ja täpne keel loob vaoshoitud pinge ning poeetilise atmosfääri, mis hoiab romaani pingestatud ka siis, kui sündmused ise on vaiksed ja jäävad kauaks meelde.

Joel Haahtela on soome autor, kes töötab psühhiaatrina ja on pühendanud osa oma loomingust inimese sisemaailma uurimisele. Liblikakoguja on tema loomingu üks varasemaid romaane, mille puhul on juba näha lühivormile omast kokkuhoidlikkust ja usaldust lugeja kujutlusvõime vastu. Raamatukoi teabe järgi on Haahtela Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent ning kuulub nüüdisaegse soome proosa tuntumate nimede hulka. Sama allika põhjal on vähemalt kaks tema romaani, Liblikakoguja ja Elena, tõlgitud saksa keelde, mis on toonud autori tekstid uute lugejateni ja näidanud, et tema vaoshoitud pilk ja rahulik jutustamisviis kõnetavad eri kultuuriruumides.