Üheksateist minutit

Romaan „Üheksateist minutit” vaatleb väikelinna igapäeva, mis lõhkeb ühel hommikul koolitulistamise järel. Teos ei keskendu üksikule stseenile, vaid sellele, kuidas ühiskond püüab juhtunut sõnastada: ohvrite perekonnad otsivad põhjust, kool otsib korda, ajakirjandus otsib lugu, prokuratuur otsib süüd. Jutustus liigub vaatenurkade vahel ja näitab, kuidas varasemad hierarhiad, narridused ja vaikimised seovad end uue olukorraga. Mälu on lünklik, jutustused ei kattu, ning lugeja näeb, kuidas ühed ja samad sündmused omandavad eri inimeste käes erineva tähenduse. Kohtusaali raam tõstab esile keele ja fakti piiri: mis on meenutus, mis on oletus, mis on kaitsetaktika. Eestikeelses väljaandes on teksti vahendanud Annela Pöial; tõlge hoiab dialoogi rütmi, kus teismeliste argikeel ja täiskasvanute ametlik toon kohtuvad. Teos ei paku valmislahendust, vaid loob ruumi, et vaadata otse kiusamise, tõrjutuse ja mõjuvõimu pindmistesse kihtidesse, mida igapäevane koolielu sageli varjab.

Raamat seob kaks telge: ühiskondliku ja intiimse. Ühiskondlik telg uurib, kuidas õpetajad, vanemad ja ametnikud jagavad vastutust, kui süsteem oli enne juhtumit toimivana näinud välja. Intiimne telg järgib üksikute tegelaste sisehäälestust: poiss, kelle ümber kasvab hirm ja müüt; klassikaaslane, kes on ühtaegu pealtnägija ja osaline; vanemad, kes püüavad oma valikuid lahti seletada. Nende lugude ristumiskohas on küsimus, mida õiglus saab teha tagantjärele. Romaan näitab, kuidas sotsiaalne surve ja grupisisesed rollid toodavad vaikimist, ning kuidas mälestus kohandub, kui surve suureneb. Protsessi käigus murenevad sõprussuhted ja pered, ent samal ajal tekivad uued sidemed, mis ei õigusta toimunut, vaid teevad nähtavaks selle, mida oleks saanud varem märgata. Nii kujuneb teosest töövahend, millega vaadelda mitte ainult üht tragöödiat, vaid ka koolikultuuri vaikimisi norme: millal nali muutub alanduseks, millal hoolimatus saab süsteemiks, millal täiskasvanu loobub vastutusest, sest „kõik toimib”.

Jodi Picoult on Ameerika kirjanik, kelle proosa liigub perekonna, kogukonna ja moraalse valiku kokkupuutepunktides. Tema teosed toovad sageli kohtusaali või vaidlusaluse ühiskonnateema fookusesse inimese, kelle otsus ei mahu lihtsasse vastandusse. Picoult elab New Hampshire’is ja on avaldanud rea romaane, milles kordub mitmehäälsus ning uurimus sellest, kuidas üks sündmus peegeldub erinevates elulugudes. Autor kasutab põhjalikku eeltööd ja hoiab jutustuse tuuma dialoogis, mis ei dikteeri seisukohta, vaid kutsub seda moodustama. „Üheksateist minutit” asetub sellesse ritta selgelt: see ei kirjuta koolitulistamise ümber müüti ega vaidlusta valu, vaid näitab, kuidas kogukonna reaktsioon ja isiklik lein põimuvad ning miks on tarvis vaadata ka enne kriisi toimunud pisikesi nihkeid, mis koos loovad pinnase, kus vägivalla võimalus üldse tekib.