Diktaatori surm

«Meid on kaksteist,» kirjutas ta, «kõik on imelikud inimesed, aga sealjuures on neid kaksteist, nagu oli apostIeid.» Järgmised kirjad tõid minuni pildi nende kaheteistkümne ristisõitja imelistest juhtumustest maal ja merel. Aga just eile jõudis minuni Jacinto viimane kiri. Ta teatab mulle, et Jumal on talle kuulutanud, et geraanium sureb enne tulevat kevadet. «Jumal,» ütleb Jacinto oma kirjas, «on väga kurb, aga ta ei saa enam midagi teha inimsoo lunastamiseks. Inimene tapab ennast, rüvetades Jumala maailma, ja Jumal, kes on andnud inimesele täieliku vabaduse, ei saa takistada inimsoo endamõrva isegi mitte siis kui see võiks lõppeda kosmobioloogilise tasakaalu lakkamisega ja . järelikult kogu Loomise ja võib-olla siis isegi Jumala enese hukuga.» Masendatud Jacinto palub mul seda selgitada maailmale ja kutsub mind ühinema nendega.
Nende tarvis, keda see võiks huvitada, lisan veel, et olen otsustanud minna koos Jacintoga. Usun nagu temagi, et inimsugu viskleb kollektiivse hulluse mülkas.