Isade kättemaks

Jitshak Šami lühiromaan Isade kättemaks jutustab kahe Palestiina muslimikogukonna palverännakust Moosese hauale ja selle käigus lahvatanud au- ning võimukonfliktist. Jutustaja jälgib rühma liidrite sõnasõda, millest kasvab välja veretasu loogika ja otsus, mis määrab edasise elukäigu. Teos liigub rahulikult, peatuspunktide kaudu: rongkäik, ööbimised, kõnelused, tunnistajate pilgud, kohtumiste järelkajad. Kogukonna sisereeglid, austus ja hirm kujundavad tegelaste sammu rohkem kui ametlik kord; reljeefsed on vaikused, milles peitub otsustuste raskus. Lugeja näeb, kuidas väline vagadus ja sisemine solvumine teineteist käivitavad ning kuidas ühel hetkel muutub auvaidlus teoks, millel on tagasipöördumatud tagajärjed. Šami ei lase üksikuil sündmustel paisuda seikluslooks, vaid hoiab fookuse nägudel ja häältes, mille kaudu saab selgeks, kuidas kollektiivne mälu ja perekondlik kohustus juhivad käitumist, kuni peategelane astub mööda rada, kus kahetsus, põgenemine ja sisemine lagunemine on üksteise järel paratamatud.

Eesti keeles ilmus raamat Loomingu Raamatukogu sarjas ning selle tõlkis ja saatesõnaga varustas Kalle Kasemaa. Väljaanne rõhutab teksti lähivaatlust: tõlge hoiab lauseehituse selgena, et lugeja tajuks nii palverännaku rütmi kui ka ühiskondliku surve kihistusi. Saatesõna paigutab lühiromaani heebreakeelse proosa varasesse perioodi, avab loo allikaid ning selgitab, kuidas ränd ja pühapaiga institutsioon raamivad tegelaste otsuseid. Toimetamine ja kujundus hoiavad sarjale omaselt teksti esiplaanil; lugeja saab liikuda peatükkide vahel nii, et iga stseen toimib eraldi, ent koondub tervikuks, milles üks valus hetk kannab endas pika kestusega tagajärgi. Nõnda annab väljaanne lugejale tööriistad, et näha loos nii kohaliku elu mustreid kui ka üldisemaid küsimusi vastutusest ja karistusest, mis ulatuvad üle paiga ja aja piiride.

Jitshak Šami (1888–1949) oli Hebronis sündinud heebreakeelne proosakirjanik, kelle tekstide aines tuleb Palestiina linnade ja külade argistest oludest. Autor kirjutas lakooniliselt ja jättis ruumi vaikusele; teda huvitas, kuidas au, perekond ja kogukond kujundavad üksiku teekonda. Tema lühiproosa koondab tähelepanekud turuplatsilt, pühakohtadest ja kohtusaalist, ning näitab, kuidas kohalikud kombed ja usulised praktikad põimuvad igapäevase majapidamisega. Šami peamine tuntus rajaneb Hebroni juttudel ja nimetatud lühiromaanil, mis koos joonistavad pildi ajast ja kohast, kus keele, usu ja seisuse piirid on selged, kuid inimeste valikud ei mahu lihtsasse vastandusse. Kirjaniku töö jäi mahult väikeseks, kuid selle mõju on püsinud tänu täpsele pilgule ja selgele kompositsioonile, mis paneb lugeja märkama pisiasju, mille varjus sünnivad otsused, mida ei saa tagasi võtta.