Draakon. Satiiriline muinasjutt 3. vaatuses

Jevgeni Švartsi näidend „Draakon“ on satiiriline muinasjutt kolmes vaatuses, mille süžee ja sümboolika ulatuvad kaugelt üle klassikalise lastele mõeldud muinasjutu piiride. Esmakordselt kirjutatud 1943. aastal, kuid tsensuuri tõttu kaua lavadele jõudmata jäänud teos kasutab allegooriat autoritaarse režiimi, hirmu ja võimualluvuse temaatika käsitlemiseks. Tegevus leiab aset ajatus ja määratlematus linnas, kus elanikud on allunud aastaid kolmepealise draakoni türanniale. Kohalikud on harjunud allumisega ning usuvad, et selline eluviis on paratamatu. Kõik muutub, kui linna saabub rändrüütel Lant, kes otsustab koletisega võidelda – mitte ainult füüsiliselt, vaid ka ideeliselt.

Draakoni tapmine ei too aga kohe kaasa vabadust, nagu esialgu võiks arvata. Švarts näitab, et türannia ei peitu vaid võimus endas, vaid ka inimestes, kes selle omaks võtavad. Pärast draakoni hukkumist püüab võimu endale võtta linnapea, püüdes säilitada vana korra eeliseid. Just siin muutub teos poliitiliselt teravaks – see on allegooria mitte ainult stalinismi, vaid ka üldisema autoritaarse kultuuri kohta, milles sõltuvus käsust ja hirmust on sügavale juurdunud. Tegelased kehastavad erinevaid ühiskonnatüüpe: hirmunud kodanikke, ükskõikseid pealtvaatajaid ja neid, kes kasutavad olukorda isiklikuks hüvanguks. Lant ei võitle ainult vägivalla vastu, vaid ka moraalse apaatia ja mugandunud mõttemallide vastu.

Jevgeni Švarts (1896–1958) oli vene näitekirjanik ja prosaist, kelle looming ühendab fantaasia ja ühiskonnakriitika. Ta kasutas muinasjutuvormi, et käsitleda tõsiseid teemasid tsensuuri tingimustes, pakkudes samas sügavamat mõtestamisruumi nii lastele kui täiskasvanutele. „Draakon“ kuulub tema tuntumate teoste hulka ja on jätkuvalt aktuaalne tänu oma ajatule sümboolikale ning filosoofilisele sisule. Näidendit on tõlgendatud ja lavastatud eri aegadel erineva rõhuasetusega – poliitilise allegooriana, inimese sisemise vabaduse manifestina või kogukondliku hirmu ja ükskõiksuse kriitikana. Švartsi loominguline pärand seisneb just selles mitmekihilisuses, mis annab tema teostele kestva kõlapinna ka väljaspool oma aega ja konteksti.