Mina, Earl ja surmasuus tüdruk

Romaan seab jutustajaks Greg Gainesi, kes püüab koolis jääda märkamatuks ja hoiab kõigiga distantsi. Gregi ema suunab ta suhtlema klassiõe Racheliga, kellel on diagnoositud leukeemia. Greg töötab oma parima sõbra Earliga, kellega nad teevad koduseid filmiparoodiaid; sellest saab side, mis toob kolmikut sagedamini kokku kui varasem harjumus lubas. Lugu liigub päeviku, dialoogi ja vahepalade kaudu ning näitab, kuidas projekt Rachelist filmi teha hakkab muutma nii tööviisi kui ka sõpruse kokkuleppeid. Eesti väljaanne on tõlgitud Kristina Uluotsa poolt ning toimetanud on Egle Pullerits; kirjastus on Varrak. Need andmed raamivad, millise keele ja toimetuse kaudu tekst eesti lugejani jõuab.

Raamat käsitleb, kuidas huumor toimib suitsukattena ja tööriistana. Greg eelistab vältida siirast juttu ning nimetab oma ja Earli koostööd pigem “ärisuhteks”; see hoiak laguneb, kui filmi tegemine hakkab mõjutama kõigi osaliste piire. Teos uurib, kus jookseb piir žesti ja hoolimise vahel, ja kuidas kaamera ees tekib käitumine, mis ei kattu tavapärase suhtlusega. Raamat ei sunni õpetust, vaid jätab lugejale ruumi näha otsuste tagajärgi: filmist saab peegel, mis näitab, mida sõprus kannab ja mida see ei suuda kanda. Loo mõju laienes ka ekraanile: romaani põhjal valminud mängufilm esilinastus Sundance’i festivalil ning tõi väljatõste teema ja vormi teise meediumisse. Nii saab kogemus kahes kanalis kinnituse, et jutustada on võimalik ka siis, kui kindlat lahendust ei paista.

Jesse Andrews on ameerika kirjanik ja stsenarist. Ta on pärit Pittsburghist ja on lõpetanud Harvard College’i. Andrews kirjutas nii romaani „Me and Earl and the Dying Girl“ kui ka selle ekraniseeringu stsenaariumi; hiljem on ta avaldanud noorteromaani „The Haters“ ja töötanud kaasstsenaristina Pixari täispikas animatsioonis „Luca“. Tema töö keskmes on mina-jutustuse hääl, sõpruse dünaamika ja huumori funktsioon rollide kujundajana. Autor on tegutsenud ka muusikuna ning on kirjeldanud, kuidas bändiproovid ja road movie’i rütm liiguvad tema tekstidesse. Need kogemused annavad võtme mõista, miks käekiri toetub dialoogile, pausile ja lühikesele stseenile.