Adami jälil

Jerzy Stefan Stawiński jutustuses Adami jälil põimuvad sõjajärgne kogemus, mälestused ja isiklik otsing. Lugu jälgib peategelast, kes asub otsima oma kunagist kaaslast nimega Adam, kellega teda seob jagatud minevik ja poolelijäänud vestlused. Otsing viib läbi mitmete linnade, kohtumiste ja meenutuste, kus iga uus teave lisab killukese varasemast elust, kuid ei anna täielikku vastust. Keskne on küsimus sellest, kuidas inimene muutub ajas ning kas kellegi jälgimine tähendab ka tema mõistmist.

Teos ei esita traditsioonilist detektiivilugu ega keskendu lahendusele, vaid arutleb selle üle, kuidas inimesest jäävad maha jäljed teiste mälus ja dokumentides. Samal ajal peegeldab peategelase liikumine välises ruumis tema sisemist rännakut. Minevik pole jutustuses lõpetatud etapp, vaid seguneb olevikuga ning mõjutab tegelase valikuid ja taju. Adamist saab mitte ainult konkreetne isik, vaid ka tähenduslik kuju, keda otsides püütakse mõista möödunut, selle kaotusi ja katkestusi. Kogu teekond asetub laiemasse konteksti, kus sõda ja rahuaeg pole selgelt eristatavad, vaid määravad inimese arusaama endast ja teistest.