Lemuel Gulliveri kaks seiklust

Jerzy Broszkiewiczi teos „Lemuel Gulliveri kaks seiklust. Väljavõte vanast kroonikast“ koondab kaks näidendit, milles autor seob fantaasia ja filosoofilise mõtlemise, tuues lavale nii klassikalise kirjanduse motiive kui ka omapärase ühiskonnakriitika. Broszkiewicz kasutab Jonathan Swifti loodud tegelast Lemuel Gulliverit uues kontekstis, andes talle hääle ja eesmärgi 20. sajandi inimese probleemide taustal. Esimeses näidendis ärkab tuntud reisimees taas ellu, et sattuda olukordadesse, kus tema ratsionaalsus, kogemus ja moraalsed dilemmad asetuvad vastuollu kaasaegsete hoiakutega. Nii sünnib allegooriline lugu kohanemisest, väärikusest ja identiteedist maailmas, mis kipub üksikisikut neelama.

Teine näidend „Väljavõte vanast kroonikast“ toob vaataja või lugeja silme ette müütilise ja ajaloolise keskkonna, mille kaudu Broszkiewicz peegeldab universaalseid küsimusi võimust, õiglusest ja ajaloo tähendusest. Tegelased liiguvad ajatus ruumis, kus minevik ja olevik põimuvad, ning autor näitab, kui haprad on inimsuhete alusväärtused. Mõlemas näidendis kasutab Broszkiewicz dialoogi kui vahendit ideede põrgatamiseks – teksti tasandil on tunda nii satiiri kui ka eksistentsiaalset tõsidust. Tema keel on tihe ja mitmetasandiline, avades erinevaid tähenduskihte olenevalt lugeja või vaataja taustast.

Jerzy Broszkiewicz (1922–1993) oli Poola kirjanik, esseist ja näitekirjanik, kes saavutas tuntuse eelkõige oma ulme- ja noorsookirjanduse kaudu. Tema loomingus põimuvad sageli fantastika ja ühiskondlik mõtlemine, rõhutades indiviidi eetilist vastutust. Broszkiewicz kuulus sõjajärgse Poola kultuurielu aktiivsemate autorite hulka, kelle tekstid olid sageli mõeldud nooremale publikule, kuid sisaldasid tähenduslikke kihistusi ka täiskasvanutele. Tema näidendeid on lavastatud mitmel pool Euroopas ning tema loomingut on tõlgitud mitmesse keelde, sealhulgas eesti keelde, kus selle teose avaldas sari „Näidendeid välismaalt“ kirjastuses Perioodika.