Laisa mehe teised mõtted. Humoreskid

Kogumik Laisa mehe teised mõtted koondab Jerome K. Jerome’i humoreskid, kus jutustaja vaatleb argiseid olukordi ja inimloomuse harjumusi lihtsa väitena, mille ümber rullub mõttekäik. Tekstid lähtuvad tähelepanekust ja liiguvad katsetuste teel järelduseni: vooruse ja kasu suhe, töö ja laiskuse rütm, väikeste pahede põhjendused ning ootamatu kõrvalepõige, mis toob nähtavale loogikavea või enesepettuse. Lugeja kohtab lühivorme, milles olustik, vestlus ja mõttekäik on lahutamatud; lõpp viib sageli tagasi algusse, osutades sõnastuse täpsusele. Need palad ei nõua eriteadmisi, kuid eeldavad tähelepanu: väide sünnib detailist, mille kõrval elus tihti pilku ei peatata. Nõnda saab kogumikust tööriist, mis harjutab märkama, kuidas sõnakord, näide ja vastuväide teevad väitest kontrollitava konstruktsiooni.

Raamat ehitab dialoogi lugejaga. Jutustaja seab sisse lihtsa mängureegli: tulemuse asemel pakutakse järjestust, kus esmalt kirjeldatakse olukorda, seejärel nihutatakse vaatepunkti ning lõpuks pannakse proovile lugeja enda eeldus. Mõned tekstid imiteerivad kõnet või loengut, teised matkivad päevikut; toon püsib rahulik, kuid lubab siiski iroonilisi kõrvalpõikeid. Teemad ripnevad igapäeva peenikestel niitidel: kodukorrad, seltskondlikud kokkulepped, sildi ja sisu lahknemised. Kogumikku saab lugeda üksikute paladena või järjest, sest korduv meetod – tähelepanek → analoogia → kontrollküsimus – loob ühtlase rütmi. See rütm sobib nii lühikeseks vaheajaks kui ka pikemaks lugemiseks, kus lugeja paneb kõrvuti sarnase ehitusega näited ja võrdleb, kuidas väike muutus argiesemes või väljendis annab teistsuguse järelduse.

Jerome K. Jerome oli inglise prosaist, kelle tuntuse tuumaks on novellid, esseed ja reisikirjad. Tema tööviis tugines lihtsustatud vormile: lühike tähelepanek, selle ümber ehitatud arutlus ning lõpetus, mis testib algset eeldust. Autor kasutas olustikku ja kõnet nii, et keele täpsus kannaks mõtet; nalja roll oli näidata loogika kohta, mitte varjata tühjust. Sama töövõte on tuttav ka tema tuntumates teostes, kus jutustaja sammub sammu võrra lugeja ees, ent hoiab ukse lahti, et lugeja saaks väite ise järele proovida. Nii jääb mulje vestlusest, milles väike tähelepanek muutub mõõdupuuks ja argine kogemus muutub loetavaks struktuuriks.