Vabaduse silmapilk

Jens Bjørneboe romaan „Vabaduse silmapilk” on Norra kirjanduse ühe teravama ühiskonnakriitiku sügavalt ideeline ja filosoofiline teos, mis seob eksistentsiaalsed küsimused konkreetse ajaloolise reaalsusega. Tegemist on viimase raamatuga tema „Kurjuse ajalugu” triloogias, kus autor vaatleb inimkonna ajalugu kui vägivalla, repressiooni ja dehumaniseerimise jada. Selles romaanis töötab peategelane arhiivis, kus ta analüüsib erinevaid inimkonna kuritegusid, püüdes mõista, miks vabadus jääb alati vaid hetkeks kättesaadavaks, enne kui see jälle hävitatakse. Arhiivitöö ja mälu, isiklik süü ja ajalooline kordus on teose kesksemad motiivid.

„Vabaduse silmapilk” ei ole traditsiooniline romaan süžee ega karakteriarengu mõttes, vaid pigem ideeline esseistlik jutustus, milles peategelase sisehääl põimub vaadeldavate ajalooliste faktide ja olukordadega. Arutelu fookuses on karistusasutused, kohtupraktikad ja nende kaudu peegelduv ühiskonna õiglustaju või selle puudumine. Bjørneboe ei esita mitte ainult kurjuse kirjeldust, vaid ka katsub läbi tungida selle juurteni – kuhu kaob empaatia ja kuidas võim muudab inimest. Raamatu toon on sünge ja kompromissitu, kuid selles peitub ka lootuse hetk: vabadus, kui see üldse eksisteerib, on isiklik ja kaduv, kuid siiski võimalik.

Jens Bjørneboe (1920–1976) oli Norra kirjanik, esseist ja kunstnik, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks Norra intellektuaaliks. Tema looming on tugevalt ühiskonnakriitiline, sageli provokatiivne ja ideeliselt laetud. Teda huvitasid inimõigused, haridus, religioon ja mäss indiviidi allasurumise vastu. „Vabaduse silmapilk” võtab tema maailmavaate kokku kõige kontsentreeritumal kujul – see on ühtaegu süüdistus ja mõtisklus, kriitiline pilk inimkonna enesehävituslikule mustrile, kuid ka vaikne üleskutse vastupanuks. See on raamat neile, kes otsivad kirjandusest rohkemat kui lugu – kes otsivad vaimset ärkamist või vähemalt rahutuks tegevat küsimust.