Ööõde

Jennifer McMahoni romaan „Ööõde” on psühholoogilise põneviku ja õudusjutustuse piiril liikuv lugu, mis viib lugeja Ameerika kirderannikule Vermonti osariiki, kus ajalugu, folkloor ja perekonnasaladused segunevad häirivalt tihedaks atmosfääriks. Lugu keskendub kahe õe, Rose’i ja Lily suhte dünaamikale ning salapärastele sündmustele, mis juhtusid nende lapsepõlvekodus. Rose on kinnine ja tundlik tüdruk, kes usub üleloomulikesse jõududesse ning väidab, et nende ümbruskonnas elab olendeid, keda ta kutsub „ööõdedeks”. Lily, noorem ja skeptilisem, püüab leida ratsionaalseid seletusi, kuid aastate jooksul kuhjuvad tõendid, mis hakkavad ka tema vaadet kõigutama.

Romaan liigub kahe ajajoone vahel – minevik, mil Rose ja Lily lapsepõlves kadusid mitmed inimesed ning üht last ei leitudki, ning olevik, kus Lily on täiskasvanuna sunnitud naasma kodukohta, et hoolitseda vaimselt haige Rose’i eest. Tagasitulek vallandab mälestused ja kahtlused, mis kunagi maha suruti. Mida enam Lily minevikku uurib, seda ähmasemaks muutub piir reaalsuse ja fantaasia vahel. Kas Rose’i uskumustes oli siiski tõetera? Või on kõik vaid meelehaigusest sündinud luul? McMahon ehitab lugu üles tasapisi, hoides pinget peaaegu nähtamatu joonena kogu jutustuse vältel. Õhustik on tihke ja rahutu, peegeldades tegelaste sisemisi hirme ning ümbritseva looduse kummalist vaikust ja ähvardavat ilu.

Jennifer McMahon on Ameerika autor, kelle teosed seovad sageli kokku psühholoogilise draama, üleloomuliku alatooni ja perekondlike suhete keerukuse. Tema kirjutamislaadi iseloomustab tugev atmosfääritunnetus ja tasakaal õuduse ning emotsionaalse realismi vahel. „Ööõde” ei paku pelgalt kriminaalset mõistatust või kummituslugu, vaid küsib, kuidas kujunevad meie uskumused, mida me valime mäletada ja mida alla suruda. McMahon ei anna lugejale lihtsaid vastuseid, vaid jätab ruumi tõlgendusteks, liikudes vaikselt mööda hirmu, süütunde ja kiindumuse piire. See on lugu sisemisest pimedusest ja sidemetest, mida ei suuda katkestada ka aeg ega mõistus.