Shakespeare'i mõistatus

Romaan viib lugeja Shakespeare’i-uurija ja lavastaja Kate Stanley jälgedesse. Globe’i teatri “Hamleti” etenduse eel usaldab Kate’i mentor Rosalind Howard talle karbi ning väidab, et on leidnud juhtlõnga ammu kadunud käsikirja juurde. Enne kui ta jõuab oma avastust selgitada, süttib Globe ja leitakse surnukeha, mille tapmisviis kopeerib “Hamleti” algusstseeni. Karbist ilmub mõistatuslike vihjete ahel, mis sunnib Kate’i liikuma Londonist Oxfordi ja Stratfordi kaudu Hispaaniasse ning sealt Ameerika Ühendriikidesse. Teos ühendab krimiloo ja kirjandusloo: iga leitud vihje seostub stseenide ja tsitaatidega, mille kaudu kerkivad esile autorluse vaidlused, näidendite kadumaläinud variandid ning teatriarhiivide lüngad. Loo rütmi kannab jahipidamise loogika: Kate loeb anagramme ja krüptilisi märkmeid, kontrollib lavastusmaterjale ning jõuab jälgedeni, mis seovad kuriteod Shakespeare’i tekstidesse peidetud mängudega.

Raamat põimib väljamõeldise ja tõendatava materjali. Süžee kasutab reaalse uurimisvälja motiive, nagu väitlused “Cardenio” ja teiste kadunud lavatekstide ümber ning eri autoriteooriad. Tulemuseks on aardejaht, kus iga uus tõlgendus avab järgmise ukse, kuid suurendab ka ohtu, sest mõrtsukas kordab Shakespeare’i veriseid lahendusi. Iga peatuse juures testib Kate, mida saab allikast välja lugeda ning mida ainult oletada, ja romaan rõhutab, kuidas teatrilugu koosneb nii dokumentidest kui ka laval korduvatest tõlgendustest. Nii kujuneb sellest kriminaalne uurimus, mille panused on kultuurimälus talletatu, ent mille käik sõltub märksõnade, rollide ja lavapraktika tundmisest.

Jennifer Lee Carrell on Ameerika kirjanik ja Shakespeare’i teemade populariseerija, kelle akadeemiline taust on inglise kirjanduses. Ta on õppinud Stanfordis ja Oxfordis ning kaitsnud doktorikraadi Harvardis. Enne ilukirjandusse liikumist kirjutas ta Smithsonian Magazine’ile Shakespeare’i mõjust Ameerika vanal läänel, töötas Arizona Daily Staris klassikalise muusika ja tantsu kriitikuna ning lavastas Shakespeare’i Harvardi Hyperion Theatre Companys. Carrell jätkab samade tegelastega ka järjeraamatus, kuid tema põhitunnus on püsiv huvi selle vastu, kuidas arhiivid, lavapraktika ja lugeja-VAataja ootused kujundavad meie arusaama Shakespeare’ist ning annavad ainest kriminaalseks intriigiks.