Rehbinderi efekt

Romaan koondab perekonnasaaga mitmest ajajärgust, kus iga peatükk võtab fookusesse ühe tegelase ja tema raja. Teos liigub tsaariajast läbi 1930. aastate repressioonide sõjajärgsesse ellu, sealt kuuekümnendate poeetilisse avangusse ja edasi 1990. aastate kärisevasse argipäeva. Mosaiklik ülesehitus laseb vahetada vaatepunkti: andekas viiuldaja, eneseteadlik koolitüdruk, noor professor, talunaine, kes kasvatab üles laagris hukkunud noore naise vangistuses sündinud tütre, ning lastekodus kasvanud „rahvavaenlase“ poeg, kellest kujuneb tuumafüüsik. Teos näitab, kuidas suur ajalugu murendab ja seob pereliine: otsused sünnivad puuduliku info, hirmu ja lootuse põimitud väljal. Romaan kasutab ajahüppeid ja ristuvaid motiive, nii et detail (foto, nootide vihik, ravimiampull, arhiivikaart) käivitab järgmise stseeni ning nihutab pildi varasemate valikute valguses.

Kogumikuna mõjuv jutustus hoiab tasakaalus argised toimingud ja suurte sündmuste surve. Lugeja liigub korteritest haiglasaali, prooviruumist ühiselamusse, külatõttu ja instituudi koridori; igas ruumis kehtivad teised reeglid, kuid sama rütm – kuulujutt, käskkiri, köögilaua arutlus. Teos laseb lugeda põlvkondadevahelist peegeldust: vanemate raskuste vaikne mõju laste valikutele, katkised perekonnad, mille sidemeid kannavad üle haridus, elukutse või muusika. Romaan väldib plakatlikku mustvalgust; see näitab, kuidas kompromiss, visadus ja juhus kujundavad rada ning kuidas intiimne elu püsib, isegi kui avalik kord muutub. Nõnda sünnib perekonnaloo tihe võrk, kus nimed ja ajad põimuvad ning lugeja saab jälgida, kuidas üks otsus tekitab järgmise, kuni mustrist saab ajastu portree.

Jelena Minkina-Taycher on Moskvas sündinud autor, kes õppis meditsiini ning töötas kardioloogia osakonnas enne Iisraeli kolimist. Iisraelis rajas ta erakliiniku; kirjanduses alustas ta lühijuttudega, mille järel ilmunud debüütromaan „Rehbinderi efekt” pälvis tähelepanu ning jõudis Vene Bookeri ja Jasnaja Poljana auhinna nominentide hulka. Tema proosas põimuvad arstitöö täpne vaatlus, ajaloo tundlik taust ja peresuhete argine loogika. Autor kasutab selget lauseehitust ja stseenikeskset jutustust: esmalt asjad ja toimingud, seejärel järeldus. Nii saab perekondlikust mälust raam, kuhu mahub nii katkestus kui ka järjepidevus, ning romaani eri vaatenurgad moodustavad terviku, mis kõneleb isiklikust valikust suure ajaloo sees.