Kui inimene läheb ära

„Kui inimene läheb ära“ on Jelena Katišonoki romaan, mis viib lugeja 20. sajandi keeristesse, kujutades ühe maja ja selle elanike kaudu laiemat ajalugu. Teose algus on lootusrikas: uude majja kolivad erineva taustaga inimesed – ärimees, näitlejatar, noor ohvitser, vene emigrandist vürst, notar ja kooliõpetaja. Igaüks neist loodab uuele algusele ja paremale tulevikule. Romaan kasutab jutustajana maja ennast, kes kirjeldab toimuvaid sündmusi oma hääle ja vaatenurga kaudu, andes loole erilise poeetilise ja sümboolse mõõtme.

Idülliline algus pöördub kiiresti traagiliseks, kui poliitilised vapustused jõuavad kohale. Esmalt siseneb linna Nõukogude armee, seejärel vahetavad nad välja Natsi-Saksamaa väed. Vähem kui aasta jooksul muutub elanike elu täielikult: keegi kaotab elu, keegi viiakse vangilaagrisse, mõni satub getosse, teine püüab nutikuse abil ellu jääda. Romaani kulminatsiooniks saab sõja lõpp, mis toob kaasa uue okupatsiooni ja jätkuva surve kohalikele inimestele. Maja täitub uutega, ent see ei unusta kunagi oma esimesi elanikke, jäädes kandma nende mälestust ja traagikat. Loo ülesehitus, kus lootusrikas algus viib paratamatult traagilise lõpuni, annab romaanile Shakespeare’i tragöödiate väärilise ilme.

Jelena Katišonok (sündinud 1950. aastatel) on vene kirjanik, kes on tuntud oma ajaloolise ja psühholoogilise proosa poolest. Ta on kirjutanud mitmeid romaane, kus ta põimib inimeste isiklikud saatused laiemate ajalooliste protsessidega, tuues esile nii elu hapruse kui ka inimsuhete tugevuse. Tema stiili iseloomustab poeetiline jutustamislaad ja detailirohke kujundlikkus. „Kui inimene läheb ära“ on üks tema tuntumaid teoseid, mis pälvis tähelepanu ka väljaspool Venemaad, kuna avab Balti riikide ajaloolisi kogemusi läbi inimeste ja ühe maja saatuse.