Võim. Leppimine 2. osa. Lõunaringkond. 2. ja 3. osa
Võim. Leppimine 2. osa. Lõunaringkond. 2. ja 3. osa
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Uus
- Märkused:
- Varrak | 2018
- 614 lk | Pehmekaaneline | 130 x 200 mm
- ISBN: 9789985340011
- Keel: eestikeelne
Jeff VanderMeeri teos „Võim“ on teine osa tema „Lõunaringkonna“ triloogiast, järg raamatule „Häving“, ning hõlmab ka kolmanda osa pealkirjaga „Leppimine“. Need kaks teost jätkavad ja lõpetavad salapärase ala X uurimise loo, kus reaalsus, identiteet ja teadmise piirid asetatakse lugeja silme all proovile. Kui esimeses osas keskenduti ekspeditsioonile tundmatusse tsooni, siis „Võim“ nihutab vaatenurga Lõunaringkonna organisatsiooni enda suunas, paljastades selle sisemisi pingeid, manipulatsioone ja teadmatusest kantud otsuseid. Peategelaseks on John Rodriguez, hüüdnimega Kontroll, kes määratakse agentuuris juhtima tsooni uurimist – ülesanne, mis paiskab ta kiiresti kaose, kahtluse ja isikliku muutumise keerisesse.
„Leppimine“ viib loo tagasi ala X piiridesse ja pakub mitme tegelase – sealhulgas esimese ekspeditsiooni bioloogi – vaatepunktide kaudu fragmenteerunud, kuid tähenduslikku pilti sellest, mis tsoonis tegelikult toimub. VanderMeer kasutab kihilist jutustustehnikat, et põimida kokku organisatsiooni tagatoad, inimpsüühika deformeerumine ning looduse võim, mis ei allu teaduslikele seletustele. Triloogia lõpuosas lahustuvad piirid inimese ja keskkonna, üksikisiku ja terviku vahel – selguse asemel avaneb näiline seletus, mille olemus on mitmetähenduslik ja metafüüsiline. Tekst loob pinget mitte klassikalise tegevustiku kaudu, vaid järkjärgulise eksistentsiaalse tunnetuse ja häiritud aegruumitaju kaudu.
Jeff VanderMeer on Ameerika autor, kes on tuntud eeskätt spekulatiivse ja ökokriitilise kirjanduse poolest. Tema „Lõunaringkonna“ triloogia tõi ta rahvusvahelisse tähelepanu keskmesse, pälvides kiitust nii oma keelekasutuse kui ka žanre painutava stiili poolest. VanderMeeri loomingus on kesksel kohal inimese ja keskkonna suhe, eriti siis, kui see suhe muutub tundmatuks ja kontrollimatuks. „Võim“ ja „Leppimine“ kujutavad selle suhte lõppfaasi: inimese katse mõista midagi, mis võibki jääda väljapoole mõistuse haaret, pakkudes samas kirjanduselise kogemuse, mis on nii kõhedusttekitav kui ka poeetiline.
