Ühe äpardi päevik. Viimne õlekõrs 3. osa

Raamat jätkab päevikuvormis Greg Heffley kooli- ja koduelu lugemispäevikut, kus iga sissekanne koondab ühe argise olukorra ja sellele järgneva tagajärje. Teos seab fookusesse isa–poja pinge: Frank Heffley otsustab poega „karastada” ja lükkab ta järjest uutesse katsetustesse – sport, distsipliin, „mehistavad” ettevõtmised. Greg kommenteerib seda omas võtmes: ta nihutab kokkuleppeid, otsib lühemaid teid ja arvutab, mis hetkel on mõistlik peitu pugeda. Päevikus vahelduvad kooli nädala rutiin, klassikaaslaste rollid, sõpruse proovikivid ja pere argised kokkupõrked. Pildid ja lühikesed lõigud sõlmivad stseeni kiiresti: repliik, žest, joonis. Nii kasvab romaanist kogumik, kus iga päev lisab uue katse hoida eneseirooniat ja mitte kaotada nägu, isegi kui plaan jookseb kokku või reegel ei pea.

„Viimne õlekõrs” keerab kruvi, kui isa kaalub sõjaväeakadeemiat. See ähvardus annab loole selge telje: Greg peab otsustama, kas jätkata varem toiminud kõrvalepõigete taktikaga või katsetada piiri, kus tegu tuleb enne juttu. Süžee hoiab tempot lühikeste episoodidega – spordisaal, pereõhtu, klassiprojekt, talvine üritus –, mille vahel jooksevad tagasi pöörduvad motiivid: sõbra lojaalsus, maine koolis, vanemate ootuste hajumine. Päevik näitab, kuidas väikesed otsused kuhjuvad: üks valik toob teise, ühe nalja varju jääb päris tagajärg. Raamat ei muuda hoiakuid loosungitega, vaid laseb argielul peegeldada, kus jookseb vahe „tubli poisi” ja „oma nahka hoidva ellujääja” vahel. Lugeja saab lugeda järjest või peatükkhaaval; iga tükk toimib eraldi, kuid paneb tervikus märgates nihkuma Gregi ja isa vahekauguse.

Jeff Kinney on Ameerika kirjanik ja karikaturist, kelle „Ühe äpardi päeviku” sari ühendab koomiksi ja proosa lühilõigud üheks ühtlaseks hääleks. Tema töö põhineb stseenikesksel rütmil: pilt toob nalja, tekst kinnitab pöörde, ning jutustajahääl jääb järjekindlalt Gregi vaatepunkti. Autor hoiab tähelepanu igapäeva mikroolukordadel – klass, kodu, mänguväljak, perekondlik sündmus – ja laseb nendest kasvada mustritel, mis on äratuntavad nii „tõrksale lugejale” kui ka kogenud sarjasõbrale. Kinney tugevus on püsiv toon ja korratav vorm: ta leiab iga stseeni jaoks selge alguse ja lõpu, jätab ruumi pilgule ning ehitab sellest järjejutuna toimiva terviku, milles huumor toetub vaatlusel, mitte liigsel kaunistusel.