Fanchette

Sel hommikul oli taevas vastärganud Pariisi kohal nii selge, nii puhas ja nii sügavalt sinine, et see tundus lausa. väljakütsena pealetungivale sügisele. Seine"i kaldapealsel sadas kuldset lehevihma ja jõgi ise veeretas laisalt oma laineid, kiigutades õrnalt hapraid laevastikke, mis iga tuulepuhangu korral puudeIt pudenesid.
"Kas see seal ongi Cite saar?" küsis arglikult pikakasvuline kahvatuvõitu tütarlaps, kes sammus jõe suunas.
"Jah, otse vastas. Aga Kohtupalat on see seal," vastas ükskõikselt hallis kostüümis naine, kes seda heledapäist tütarlast saatis. "Mitte seal. Teisel kaldal, sillast paremaI ... "
Suvest oli säilinud midagi, mis sel selgel hommikul ei tahtnud veel kuidagi hääbuda. Linna kohal hõljus soojade päevade lootus, klammerdudes viimastesse lehtedesse, mis end puuokstel kõvasti kinni hoidsid.