Sünnipäevatüdrukud

Romaan seob kokku kolme lapsepõlvesõbra taasleidmise, kui viiekümnenda eluaasta künnisel jõuab ühe naise hädakutsung teisteni. Teos käivitub lihtsa toiminguga – võetakse ühendust, lepitatakse kohtumine, sõnastatakse soov –, kuid iga järgnev stseen lisab kaalu: mida tähendab lubadus, kui vahepeal on tekkinud kuulsus, töö ja uued suhted. Lugu annab hääle kolmikule, keda juhatasid kunagi samad sünnipäevad ja kes nüüd proovivad korraga minevikku mõista ja olevikku korrastada. Eesti väljaanne toob selle loo lugejani tõlkes, millele on lisatud toimetuse selge jaotus; kirjastaja hoiab vormi, kus peatükid sulguvad konkreetse otsusega. Nõnda saab raamatust sirvitav, kuid järjepidev tervik, mis on mõeldud järjest lugemiseks ja ka katkestustega edasi kulgemiseks.

Kogumik liigub korduva tööviisiga: esmalt meenutus, siis praegune valik ja lõpuks tagajärg. Abigail hoiab nähtaval telemaailma rutiini ja avalikkuse surve, Maddie toob kaamera taha peituvate otsuste hinna ning Kris testib kirjaniku töö puhul piiri, kui tegelane põrkub eluga. Üks kannab saladust, mis ei anna rahu; teisel ei lase lahti kaotus; kolmas peab küsima, millal algab uus algus. Stseenid seovad emotsiooni ja praktilise sammu: rääkida välja, küsida andestust, koostada plaan, mis on elluviidav. Romaan väldib demonstratiivset efektitsemist ja hoiab pilku valikutel, mis on tehtavad kohe. Tõlke lõpul asuvad mõttepunktid aitavad lugejal sulgeda peatüki ja minna edasi järgmise juurde; toimetuse täpsustus hoiab tegelaste nimed, kohad ja ajatelje arusaadavana. Nii kujuneb raamat, mille struktuur toetab teema kainet käsitlust: usk, et sõprus saab kesta, kui tahetakse tegutseda.

Autor Jean Stone kirjutab nüüdiskirjandust, kus peategelasteks on naised, nende sõpruskonnad ja tööd. Ta ehitab loo väikestest, otsesõnalistest sammudest, mille külge haagitakse suurem pööre; tegevus toimub tänapäevases keskkonnas, mida raamivad meedia, loominguline töö ja pereelu. Stone’i bibliograafias on nii iseseisvaid romaane kui sarju, millest mitmed paiknevad Ameerika idaranniku väikekogukondades, eriti Martha’s Vineyardi ümbruses. Tema käsitusviis eelistab selget lauseehitust ja nähtavat põhjuse-tagajärje joont, mis jätab ruumi lugeja järeldustele. Eesti väljaande teevad loetavaks Helja Vallikivi ja Ruth Annuse tõlge ning toimetaja töö, mille tulemusel püsib tekst ühtlases rütmis ja laseb keskenduda tegelaste sammuvalikutele.