Mayada, Iraagi tütar

Jean Sassoni dokumentaalromaan „Mayada, Iraagi tütar” jutustab tõestisündinud loo naisest, kelle elu kulges algul rikkuse ja mõjuvõimu keskel, kuid pöördus järsult, kui poliitiline terror muutis Iraagi riigiks, kus üksainus vale sõna võis tähendada vangistust. Mayada al-’Askari, lugupeetud perekonna liige, kuulus Bagdadi eliiti ning tema elu oli tihedalt seotud kuningliku õukonna ja kõrgete riigitegelastega. Kuid 1999. aastal, Saddam Husseini režiimi haripunktis, arreteeriti ta ilma süüdistuseta ja viidi Baladiyati vanglasse. Seal jagas ta kitsast kongi seitsmeteistkümne naisega, keda ühendab ühine saatus – nad on režiimi ohvrid, süütud inimesed, keda süüdistatakse lojaalsuse puudumises. Sasson esitab nende lugusid tundliku täpsusega, näidates, kuidas väärikus ja lootus võivad püsima jääda ka kõige julmemates tingimustes.

Raamat toob nähtavale süsteemi, mis ehitati hirmu ja vaikimise peale. Iga kongikaaslane jutustab loo, mis näitab Iraagi ühiskonna eri kihte – õpetajaid, tudengeid, koduperenaisi, poliitvange. Nende ühised jutustused moodustavad omamoodi kollektiivse mälestuse, kus üksiku valu kaudu avaneb rahva kannatus. Sasson põimib Mayada isikliku loo ja teiste naiste tunnistused poliitiliseks ja psühholoogiliseks portreeks ajast, mil inimelu väärtus sõltus režiimi suvast. Kuigi kirjeldused on valusad, ei taotle teos šokki, vaid mõistmist. „Mayada, Iraagi tütar” räägib mitte ainult vägivallast ja alandusest, vaid ka inimlikust sitkusest – võimest säilitada väärikus, kui kõik muu on kaotatud. Raamatu tonaalsus on aus ja otsekohene, jäädes truuks tunnistusele, mis sündis kannatuste keskel.

Jean Sasson on Ameerika kirjanik ja Lähis-Ida ekspert, kelle teosed on andnud hääle naistele, kes on elanud suletud ja represseeritud ühiskondades. Tema raamatud põhinevad enamasti intervjuudel ja isiklikel tunnistustel, ühendades ajakirjandusliku uurimistöö ja ilukirjandusliku jutustamisviisi. Sasson on elanud aastaid Saudi Araabias ning tema kogemused piirkonna kultuurist ja poliitikast on andnud tema kirjutistele haruldase autentsuse. „Mayada, Iraagi tütar” jätkab tema varasemate teoste – nagu „Printsess” ja „Kuveidi vägistamine” – joont, keskendudes naiste vastupidavusele ja õiguseotsingule totalitaarsete režiimide all. Autor ei idealiseeri oma kangelasi, vaid näitab neid inimestena, kelle jõud seisneb aususes ja ellujäämises. Teos on tunnistus ja mälestusmärk, mille eesmärk on anda nähtavus neile, kelle lood muidu kaoksid vaikusse.