Elavate maa

Niisiis - kell on kolm, sügav ööaeg. Faustine tunneb, et kohe-kohe leiab aset mingi sündmus. Ta tõmbab lühikese öösärgi peale Kochko lohmaka kampsuni ning väljub terrassile. Ja kohe kuuleb ta ebaa valist kahinat. Tuul on tõstnud maast tolmu ja kuivade lehtede samba, mis tõuseb nagu pikka kasvu mees kerge ja sportliku kõnnakuga kiltkivist astmetest üles. Faustine kangestub. Tuulekeeris tuiskab üle niidu ja jääb puu najale püsima.
Faustine toetub rinnatisele ja karjub: "Mispärast sa minu lähenedes eemale tõmbud? Mis segab sul minu kõrvale tulemast?"
Vastust ei järgne.
Nüüd laskub ta aeglaseIt trepist ning astub kodukäija poole. Kui ta on puust umbes kümne meetri kaugusel, tõuseb sammas taas lendu ning maandub eemal. Surnutel, nii nagu lindudel ja metsloomadelgi, on oma ohutusjoon, millest elavad ei tohi üle astuda.
Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud?
Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.