Põgenemine

Jean-Philippe Toussainti romaan „Põgenemine“ on nappide vahenditega üles ehitatud jutustus, mis vaatleb inimpsüühika habrast tasakaalu, distantseeritust ja ootamatut seotust maailma kaootilise kulgemisega. Teose minajutustaja, kelle nime lugejale ei avaldata, võtab vastu kutse sõita Tokyosse esitama loengut eurooplastest kunstis. Kuid see, mis algab näiliselt lihtsa reisina, muutub kiiresti keerukaks eksistentsiaalseks rännakuks. Tokyosse saabudes satub ta kohaliku galeriipidaja tütre seltskonda ning koos nendega liigub ta läbi linna ruumide ja hetkede, mis toovad esile tema sisemised kõhklused ja igatsused.

Romaanis segunevad lühikesed, täpsed kirjeldused juhuslike episoodidega, mis mõjub justkui viivitatud tajuna elu käigust. Tegevusliin ei keskendu klassikalisele draamale, vaid pigem tegelase tähelepanekutele, meeleoludele ja tajudele. Tokyot kui keskkonda kujutatakse modernsena, ent võõrana, selle kaudu kerkivad esile ka küsimused identiteedist, kuulumisest ja igapäevaste otsuste tähenduslikkusest. Üksikisik seisab silmitsi linnaruumi tiheduse ja kultuurilise võõrusega, mis toob esile ta enda määramatuse ning püüdluse pääseda nii suhetest kui isiklikest piirangutest. Nõnda muutub „põgenemine“ mitmetähenduslikuks – see pole ainult liikumine ruumis, vaid ka psühholoogiline ja emotsionaalne eemaldumine.

Jean-Philippe Toussaint on belgia kirjanik ja filmirežissöör, kelle stiilile on iseloomulik minimalistlik väljendusviis, täpne lauseehitus ja filosoofiline alatoon. Tema loomingut peetakse osaks nn uue prantsuse romaani mõjulainest, kus keskne ei ole sündmuste kulg, vaid vaatleja positsioon ja tajuperspektiiv. „Põgenemine“ kuulub Toussainti armastustsüklisse, mille keskmes on suhe salapärase naise Marie’ga, kuigi antud romaanis jääb see taustale. Autor oskab tabada vaikuse tähendust ja pealtnäha tühiste hetkede kaalu, mis teeb tema teostest meditatiivsed ja samas täpsed inimsuhete peegeldused.