Iiveldus

Romaan Iiveldus jälgib üksildase ajaloolase Antoine Roquentini elu väikeses Prantsuse sadamalinnas, kuhu ta on pärast rändurielu pidama jäänud. Ta töötab hoolikalt läbi arhiive, et lõpetada uurimus ühe poliitikategelase kohta, kuid argine rutiin hakkab tasapisi murenema. Teda tabavad seletamatud iiveldushood, mis tõukuvad justkui kõige tavalisematest asjadest: kividest, puujuurtest, inimeste liigutustest. Nende hoogude käigus muutub ümbritsev võõraks ja ähvardavaks, Roquentin tajub, et asjadel ja inimestel ei ole ette antud mõtet. Uurimus kaotab mõtte, suhted linnaelanike ja vana armastatu Anniga ei paku püsivat tuge ning peategelane on sunnitud vastama küsimusele, kas elul on väärtust, kui sellele ei saa toeks võtta kindlat süsteemi ega valmis selgitust.

Iiveldus on päevikuvormis romaan, kus väliste sündmuste kõrval saab esikohale sisemonoloog: iga kohtumine, jalutuskäik ja juhuslik stseen tänaval on eelkõige katse kirjeldada teadvuse liikumist. Tekst uurib eksistentsi kui midagi juhuslikku ja habrast ning näitab, kuidas peategelane kogeb oma keha, mälu ja suhteid kui võõrast materjali. Nii sünnib eksistentsialismile omane pingeväli, kus vabadus ja vastutus käivad koos tülgastuse ja ängiga. Romaan ei paku harjumuspärast süžeed ega selget lahendust, vaid jätab lugeja koos Roquentiniga olukorda, kus tuleb ise otsustada, kas kunst, armastus või mingi muu enesele valitud siht suudab juhuslikule olemisele siiski mingi korra anda. Teos sobib lugejale, keda huvitab aeglane, mõtlik ja filosoofiline proosa ning kes on valmis jälgima pigem mõtteprotsessi kui tegevust.

Jean-Paul Sartre oli prantsuse kirjanik ja filosoof, keda peetakse üheks tuntumaks eksistentsialismi esindajaks. Ta õppis Pariisis filosoofiat, töötas filosoofiaõpetajana ning sidus kirjandusliku loomingu akadeemilise mõttetööga. Iiveldus oli tema esikromaan ja tõi laiemat tähelepanu nii ilukirjanikule kui mõtlejale. Hiljem kirjutas ta mahuka teose Olemine ja eimiski, näidendeid ning esseid, milles uuris vabaduse, vastutuse ja halvasti elatud elu küsimusi. Sõja ajal koges ta vangilaagrit, hiljem seisis avalikult igasuguse ebaõigluse vastu ja seostas oma kirjutamist poliitilise vastutusega. Sartre keeldus Nobeli kirjandusauhinnast, rõhutades, et ei soovi muutuda institutsionaalse tunnustuse sümboliks.