Diego ja Frida

Jean-Marie Gustave Le Clézio teos „Diego ja Frida” keskendub kahe Mehhiko kunstniku – Diego Rivera ja Frida Kahlo – erakordsele eluloole, milles põimuvad armastus, looming ja revolutsiooniideaalid. Romaan kujutab nende suhet kui samaaegselt loovat ja hävitavat jõudu, mis mõjutas mõlema kunstnikutööd ja isiklikku saatust. Le Clézio kirjeldab nende kooselu nii intiimselt kui ka ajaloolises kontekstis, asetades selle Mehhiko 20. sajandi alguse ühiskondlike vapustuste taustale. Raamatu teljeks on kunstnike sisemine maailm – valu, kirg ja poliitiline veendumus –, mis muudab nende elu üheks legendaarsemaks loomepartnerluseks kultuuriajaloos.

Teoses avaneb Diego Rivera monumentaalne ja rahvalik kunst, mille keskmes on töölisklassi ja revolutsiooni aated, vastandatuna Frida Kahlo eraklikule ja piinatud loomingule. Frida maailm, mille kujundid on laetud isiklikust valust ja kehalisest kannatusest, tõuseb Le Clézio jutustuses sümboliks inimese võimele muuta kannatus loominguks. Samal ajal ei idealiseeri autor nende suhet: ta näitab kahe tugeva isiksuse kokkupõrkeid, truudusetust ja sügavat sõltuvust teineteisest. Romaanist saab jutustus mitte ainult armastusest, vaid ka sellest, kuidas kunst võib saada elu vormiks, mille kaudu mõista nii iseennast kui ka maailma.

Jean-Marie Gustave Le Clézio (sündinud 1940) on prantsuse kirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle looming on tuntud meditatiivse ja poeetilise keele ning humanistliku sügavuse poolest. Tema teosed uurivad sageli inimese ja kultuuri, looduse ja tsivilisatsiooni vahelisi pingeid. „Diego ja Frida” eristub tema loomingus kui biograafiline romaan, kus autor ühendab dokumentaalsed faktid ja ilukirjandusliku tunnetuse. Le Clézio käsitlus kahest Mehhiko kunstnikust ei ole pelgalt elulooline portree, vaid mõtisklus loome ja armastuse piiridest, mis ulatuvad isiklikust universaalseni.