Hämmastavalt ajakohane Nostradamus

Raamat tõstab lauale Nostradamuse nelikvärsid ja võrdleb neid ajaloosündmustega nii, et müstiline kest taandub ning alles jääb töömeetod. Autor kirjeldab, kuidas ta loeb varauusaja prantsuse teksti, kontrollib allusioone ning seob ajavahemikud sündmuste jadaga, mille kohta leidub kontrollitavat materjali. Fookus on sellel, millal ja kuidas tasub nelikvärssi siduda konkreetse poliitilise murranguga ning millal on targem piirata end tõlketasandi täpsustustega. Lugeja näeb, et tõlgendus ei ole vaba vaste, vaid samm-sammuline protseduur: terminite tähendusvälja avamine, paralleelide katsetamine, vastuolude kõrvaldamine. Teos toob esile ka lugeja rolli: otsus nõustuda või mitte jääb lugejale, kuid otsus peab tuginema kirjeldatud tööjärjele, mitte üksikule kujundile. Nii kujuneb käsitlus, mis asetab poeetilise allika ajalookirjutuse kõrvale ja näitab nendevahelist pinda, kus tõlgendamine kas püsib kontrolli all või libiseb liialduseks.

Kogumik koondab üle saja nelikvärsi, mille puhul autor pakub konkreetse seose või võimaliku ajakohastuse. Näited liiguvad riigikordade muutustest ja ideoloogiliste süsteemide murdumisest kuni sõdade, kriiside ja teaduse arenguni. Oluline on mitte üksikule „täppivusele” tuginemine, vaid mudel, mis kirjeldab, kuidas tekib tõlgenduse usaldusväärsus: kas ajajoon sobitub, kas sõnavara lubab sellist seost, kas leidub kontrollitavaid vahe-elemente (isikud, kohad, kuupäevad). Raamat näitab, kuidas nelikvärss muutub tööobjektiks alles siis, kui see on seotud mitme sõltumatu tõendiliiniga, ning kuidas välditakse järeldusi, mis lähtuvad tagantjärele valikust. Lisaks tehakse vahet rahvapärimuse, populaarse meediakujutluse ja dokumenteeritud allika vahel, et mitte segada omavahel kinnist arvamust ja uurimistulemust.

Käsitlus sobib lugejale, kes soovib näha, kuidas poeetilised tekstid viivad uurija ette metoodilise küsimuse: millal on analoogia põhjendatud. Raamat ei luba igale värsireale üht ainsat vastet, vaid pakub otsustusraami, mille järgi kaaluda erinevaid seletusi. Lõpupooled annavad ülevaate allikate liigitusest, lühikese sõnastiku korduvate terminite jaoks ning märkused keeleprobleemide kohta (arhailised vormid, mitmetähenduslik ortograafia). Nii on teos eeskätt töövahend skeptikule ja huvilisele, kes soovib jätta kõrvale sensatsiooni ning hoida pilgu sellel, kuidas tõlgendus sünnib: teksti lähilugemine, ajalooline kontekst, võrdlus, järeldus ja piirang.