Becket ehk Jumala au

Jean Anouilh’ näidend „Becket ehk Jumala au“ käsitleb ajaloolise isiku Thomas Becketi sisemist ja poliitilist muutust Inglise kuningas Henry II õukonnas. Tegemist on ajaloolise draamaga, mis keskendub kahe peategelase – kuninga ja tema endise sõbra ning hilisema Canterburysse määratud peapiiskopi – keerukale suhtele. Becketi tõus vaimulikuks ja tema kasvav lojaalsus kirikule toob kaasa traagilise konflikti kuningaga, kes ei suuda leppida sõbra iseseisvuse ja vaimse pühendumisega. Näidendi keskmes on küsimus võimu piiridest, südametunnistusest ning inimese lojaalsusest kas maistele või vaimsetele väärtustele.

Teos on üles ehitatud kahe võrdse jõu – maise võimu ja vaimuliku autoriteedi – vastasseisule, kusjuures mõlemat esindavad tugevad, inimlikult mitmekihilised tegelased. Anouilh ei idealiseeri Becketi valikut, vaid kujutab tema sisemist võitlust ja identiteedimuutust nüansirikkalt. Näidendi stiil on selge ja rütmiline, dialoogid intensiivsed ja ladusad, tuues välja tegelaste mõtlemise loogika ning emotsionaalsed arengud. Becket ei muutu pühakuks mitte järsku ega lihtsalt, vaid läbi enesekahtluse, valu ja üksilduse. Konflikti kulminatsiooniks saab Becketi märtrisurm, mis lõpetab sõpruse ja kroonib tema valiku, rõhutades vaimse au triumfi maise võimu üle.

Jean Anouilh (1910–1987) oli prantsuse näitekirjanik, kelle looming ühendab klassikalise vormitunnetuse ja eksistentsialistliku temaatika. Tema näidendite keskmes on sageli konflikt isikliku aususe ja ühiskondliku kohanemise vahel. Anouilh jagas oma loomingut teadlikult „mustadeks“ ja „roosadeks“ näidenditeks, sõltuvalt nende tonaalsusest. „Becket ehk Jumala au“, esietendunud 1959. aastal, kuulub tema tõsisemate ja ajalooliselt laetud teoste hulka. Näidend pälvis rahvusvahelist tunnustust ning on jäänud üheks Anouilh’ enim lavastatud ja loetud teoseks, käsitledes ajatut küsimust inimese eetilisest valikust võimu ja vastutuse risttuules.