Kirju liblikas

Jāzepas Osmanise jutukogu „Kirju liblikas” pakub nooremale koolieale mõeldud lühilugusid, mis ühendavad lapse maailmatunnetuse, looduse ilu ja fantaasiarikka tähelepanelikkuse. Teoses leiavad aset lihtsad, igapäevased olukorrad, milles tegelasteks on lapsed ja loomad, mets ja aed, päike ja vihm. Pealkirjajutustuse „Kirju liblikas” keskmes on looduse hetkeline ilu ja selle mõju lapse meeleolule ja kujutlusvõimele – liblikas ei ole siin pelgalt putukas, vaid kujund, mis avab ukse tundelisusele ja mõtisklusele. Lood kutsuvad märkama väikseid asju ning õpetavad hindama vaikseid elamusi, mis jäävad sagel argimüra varju.

Osmanis suunab oma lugudega last looduse ja elu lihtsate seoste juurde, julgustades tähelepanelikkust, hoolivust ja sisemist rahu. Jutud on keeleliselt ladusad, meeleolult helged ja pigem mõtisklevad kui seikluslikud. Loodus ei ole pelgalt taust, vaid aktiivne osaline – tuul, lehed, vihmapiisad või valgusemäng kannavad endas tähendust ja loovad meeleolu. Samas ei jää tähelepanuta ka lapse emotsionaalne kogemus: üksindus, rõõm, uudishimu ja aeglane kasvamine iseenda ja maailma mõistmise suunas. Illustratiivne kujundlikkus ja õrn rütm muudavad jutustused sobivaks ettelugemiseks ja lapse iseseisvaks avastamiseks.

Jāzepas Osmanis (1926–1993) oli läti lastekirjanik ja esseist, kelle loomingule on iseloomulik poeetiline tonaalsus ja looduse sügav tunnetamine. Tema kirjutistes peegeldub veendumus, et lapse maailm ei vaja keerukaid sündmusi, vaid ausust, vaikseid tähelepanekuid ja empaatilist mõistmist. „Kirju liblikas” on üks neist kogumikest, millega Osmanise looming jõudis ka eesti lugejateni, rikastades kohaliku lastekirjanduse maastikku tundelise ja kujundirikka lähenemisega. See on raamat, mis räägib väiksusest, kuid teeb seda nii, et selle kaudu avaneb midagi suuremat – side looduse ja iseendaga.