Järvamaa kohtumised. Olukirjeldused

„Järvamaa kohtumised. Olukirjeldused” on 1987. aastal ilmunud proosakogumik, mis koondab endas mitmete autorite kirjutatud tähelepanekuid, hetkepeegeldusi ja isiklikke vaatlusi Järvamaa eluolust. Tegemist on žanriliselt olukirjelduste koguga – teostega, kus sündmustik taandub sageli üksiksituatsioonideks ning fookuses on pigem meeleolu, detailide kaudu edasi antud atmosfäär ning vahetu inimese ja paiga vaheline kontakt. Raamatus kujutatakse Järvamaa inimesi nende igapäevastes toimetustes, kohalikke omapärasid, looduse rütmi ja seda, kuidas ühiskondlikud muutused põimuvad maaelu rahuliku, ent süvitsi tunnetatud kulgemisega.

Olukirjelduste keelekasutus on mõõdetud ja kujundlik, keskendudes rohkem meelelisele ja kogemuslikule kui sisulisele pingele. Tekstid kannavad endas nii kohaliku identiteedi kui ka kirjandusliku tähelepanu võimalikkust seal, kus elu kulgeb sageli märkamatult. Lugeja viiakse lühikeste episoodide kaudu taludesse, küladesse, väikestesse ettevõtetesse ja looduslähedastesse keskkondadesse, kus inimestel on oma rütm, omavaheline sõltuvus ja ajalooliselt kujunenud maailmatunnetus. Kohati võib tajuda ka publitsistlikku tooni – viiteid ajakohastele oludele, sotsiaalsetele nihketele või aruteludele väärtuste üle, ent need jäävad alati realistliku kirjelduslaadi raamidesse.

„Järvamaa kohtumised” kuulub nende teoste hulka, millega 1980. aastate lõpus hakati rohkem tähelepanu pöörama regionaalsele identiteedile ning kohalike kogemuste kirjanduslikule esiletõstmisele. Koostajate nimed pole teose kaanel esile toodud, mis viitab selle kollektiivsele loomelaadile. Raamat on ühtaegu ajastu dokument ja kultuuriline tõlgendus ühest Eesti maakonnast, mille igapäevane elu ja inimesed väärisid kirjanduslikku jäädvustamist. See pakub huvi nii kohaliku ajaloo kui ka olukirjeldusžanri austajatele, jäädvustades eluolu viisil, mis loob silla vahetu kogemuse ja kirjandusliku üldistusvõime vahel.