Südametunnistus. Professor Oppenheimeri lugu

Jaroslav Putíki „Südametunnistus. Professor Oppenheimeri lugu“ on biograafiline jutustus ühest 20. sajandi keerulisemast teadlasest – Ameerika füüsikust Robert Oppenheimerist. Teos keskendub tema rollile aatomipommi väljatöötamisel Manhattan’i projektis ning sellele järgnenud sisemisele ja ühiskondlikule konfliktile, kui teadlane pidi seisma silmitsi oma töö moraalsete tagajärgedega. Putík kujutab Oppenheimerit mitmetahulise ja sisemiselt vastuolulise inimesena: ühtaegu särava mõistuse ja tundliku eetilise närviga isikuna, kelle idealism ja lojaalsus teadusele põrkusid kokku poliitilise ajastu paranoiaga ja külma sõja mehaanilise loogikaga.

Raamat on kirjutatud esseistlikus stiilis, põimides eluloolisi fakte, dokumente ja dialoogilisi stseene. Putík ei keskendu ainult Oppenheimeri karjäärile, vaid avab tema sisemaailma: kahtlused, vastutustunne, avaliku surve mõju ning katsed leida tasakaalu isikliku veendumuse ja riiklike huvide vahel. Eraldi käsitletakse Oppenheimeri suhet teaduse ja poliitika vahelisse piirimaale, mis kulmineerus tema kuulsas julgeolekukuulamises 1954. aastal. Sündmuste kaudu kerkivad esile küsimused teadlase vastutusest, eetilisest valikust ja ühiskonna moraalsest orientiirist – teemad, mis ei piirdu aatomiajastu kontekstiga, vaid jäävad aktuaalseks ka tänapäeval.

Jaroslav Putík (1923–2013) oli tšehhi kirjanik ja publitsist, kes oma loomingus sageli käsitles moraalseid ja ühiskondlikke dilemmasid üksikisiku vaatepunktist. Ta töötas mitmel pool ajakirjanikuna ja tõusis esile dokumentaalsete ning psühholoogiliste proosateostega, mis käsitlesid nüansirikkalt vastandust üksikisiku südametunnistuse ja välise surve vahel. „Südametunnistus“ järgib seda liini, olles korraga elulooraamat, eetiline arutlus ja kultuurilooline sissevaade külma sõja aegsetesse hoiakutesse. Putíki käsitluses saab Oppenheimerist sümbol: inimene, kes ei suuda ega taha põgeneda omaenese teadmiste tagajärgede eest.