Neli tankisti ja koer

Teist korda sel päeval sattusid nad metsasihile. Märg rohi oli traktorirataste all lömaks litsutud, otsekui oleks röövlind oma pikkade küüntega üle läinud. Vaikselt ookeanilt puhuv monsuun oli vaibunud. Vihma ei sadanud, kuid päike oli tuhm, pilvede tagant igritses ihnsalt valgust.
Vana seisatas, püssijupats käes, vaatas ringi ja sukeldus taas metsa, Tema kannul sörkis tujutult hatt Mura, nina ligi maad. Mõni samm tagapool, kõige lõpus, astus Janek.
Ei olnud neil täna õnne. Õige küll, hommikul, otsekohe, kui nad olid onnist välja tulnud, oli poiss lasknud kaks faasanit ja nüüd tassis ta vöö küljes kaht suurt kukke, kelle värvilised sabasuled ulatusid peaaegu maani. Mõlemad lasud olid täpsed; väikesekaliibriline relv, mida ta kasutas talvel oravate jahil, tabas hästi märki. Ent sellest oli vähe. Nad tahtsid endale mitmeks päevaks liha varuda, et võtta ette rännak kaugemale, üle Seedrimäe tipu.
Salapärase A. Kurtna poolt tõlgitud, omaaegsele nõukogude laste-kultusfilmile ainest andnud poola autori romaan.