Kuningas Macius Esimene

Janusz Korczaki “Kuningas Macius Esimene” on muinasjutu vormis kirjutatud romaan, mille keskmes on väike poiss Macius. Pärast isa surma saab temast kuningas, kes püüab luua õiglasema ja õnnelikuma maailma, kus kõigil lastel oleks parem elu, sõltumata nende päritolust või seisusest. Teos seob lapsemeelse fantaasia ja ühiskondliku ideaali, käsitledes lapsest valitseja katsumusi ja vastutust. Lugu on ühtaegu seikluslik ja mõtlik, pakkudes noorele lugejale elavat tegevust ning samas sügavamaid arutlusi õiglusest ja hoolivusest.

Romaani võlu seisneb selles, et Korczak annab hääle lapsele kui ühiskonna täisväärtuslikule liikmele. Maciuse katsed valitsejana toovad esile nii tema siira tahte aidata kui ka keerukuse, mis kaasneb suurte otsustega. Muinasjutu elementide kaudu avaneb lugejale arusaam, et võim ja vastutus ei ole ainult täiskasvanute pärusmaa, vaid teemad, mille üle ka lapsed võivad ja peavad kaasa mõtlema. Raamat on inspireerinud põlvkondi, sest see kutsub üles mõtlema kaastundele, aususele ja võrdõiguslikkusele.

Janusz Korczak (1878–1942) oli poola arst, kirjanik ja pedagoog, keda tuntakse eeskätt kui laste õiguste eest seisjat ja uuenduslikku kasvatajat. Tema tõeline nimi oli Henryk Goldszmit. Korczak juhtis Varssavis lastekodu, kus rakendas oma kasvatusteaduslikke ideid, rõhutades laste autonoomiat ja austust nende isiksuse vastu. Teise maailmasõja ajal jäi ta koos oma hoolealustega Varssavi getosse ega lahkunud ka siis, kui talle pakuti pääsemisvõimalust. Ta hukkus koos lastekodu lastega Treblinka koonduslaagris. Tema elu ja looming on jäänud sümboliks pühendumusest, inimlikkusest ja laste õiguste kaitsest.