Paradiis

Janusz Głowacki jutukogumik „Paradiis“ toob lugejani valiku novelle, mis käsitlevad 1970. aastate Poola argielu läbi satiirilise ja iroonilise vaate. Głowacki keskendub inimese ja ühiskonna kokkupõrgetele – väikekodanluse ambitsioonidele, ametliku ideoloogia absurdsusele ning inimliku väärikuse säilitamise püüdele keset halli ja korrastatud keskkonda. Tema tegelased on sageli väikesed inimesed suurte süsteemide sees: näitlejad, ametnikud, juhutöölised, noored mehed, kes otsivad kohta või võimalust, aga satuvad ikka ja jälle kokku nõukogude elu argise ja absurdse reaalsusega. Tekstide toon on mänguline, vahel isegi groteskne, kuid selle all peitub selge kriitiline hoiak ja empaatia üksikisiku vastu.

„Paradiisi“ jutud ei paku kangelaslikke lugusid ega lunastust, vaid olukordi, kus tegelased püüavad leida inimlikkust ja tähendust keset vaimset tardumust. Głowacki kasutab oskuslikult dialoogi, nappi kirjeldust ja ootamatut vaatenurka, et tuua esile situatsioonide koomiline või tragikoomiline sisu. Paljud lood põhinevad kõnekeelsel rütmil, mille kaudu kujuneb autori eriline stiil – ühtaegu tänavalähedane ja intellektuaalne. Tegelaste valikud ei ole alati eetiliselt selged, kuid nende kaudu avaneb ühiskond, kus ellujäämiseks tuleb pidevalt kohaneda, teeselda või vaikida. Paradiis, mida pealkiri lubab, jääb loosse sageli üksnes irooniliseks viiteks.

Janusz Głowacki (1938–2017) oli Poola kirjanik, näitekirjanik ja stsenarist, kes saavutas tuntuse eelkõige oma vaimukate ja kriitiliste ühiskonnakujutustega. Tema looming kujunes eriti tähenduslikuks sotsialistliku korra ajal, kui kriitika pidi olema kaudne, varjatud ja keeletasandil mänguline. „Paradiis“ on näide tema varasemast proosast, milles võib märgata juba tema hilisemale dramaturgiale iseloomulikku tempot ja vaimset teravust. Eesti keeles ilmus kogumik Loomingu Raamatukogu sarjas, andes kohalikele lugejatele võimaluse tutvuda ühe olulise Kesk-Euroopa kirjaniku satiirilise ja inimliku vaatega ajastule, mis oli sarnane ka siinsetele oludele.