Viimne kohtumine

Janka Brõli jutukogu „Viimne kohtumine“ koondab endas lugusid, mis käsitlevad sõjajärgse elu käänulisi radu, mälu ja moraalse vastutuse teemasid. Teosed on kirjutatud lüürilise realismi võtmes, kus sügavalt isiklikud kogemused ja mälestused põimuvad sotsiaalsete ja ajalooliste muutustega. Pealkirjalugu „Viimne kohtumine“ on kogumiku keskne ja kujutab kohtumist, mis ei ole pelgalt kahe inimese vaheline sündmus, vaid ka kokkupõrge mineviku ja oleviku, süü ja andestuse, mälestuse ja vaikuse vahel. Brõl esitab selliseid teemasid vaoshoitud, ent emotsionaalselt laetud viisil, kus iga paus ja ütlemata jäetud lause kannab sisemist pinget.

Juttudes kohtab sageli lihtsaid inimesi – endisi sõdureid, õpetajaid, külamehi –, kelle argielu on täis mitte ainult väliseid raskusi, vaid ka sisemisi kõhklusi. Autor ei moralisoe ega dramatiseeri liigselt, vaid laseb tegelastel liikuda omas rütmis, oma vaiksete dilemmade keskel. Sageli on keskmes inimsuhe – see, kuidas mõistetakse või ei mõisteta teineteist, kuidas ajalugu mõjutab isiklikke otsuseid ja kuidas minevik ei kao, vaid elab edasi pilkudes ja vaikustes. Keel on lihtne, kuid kujundlikult täpne; detailid – vihm, kivine tee, pilk aknast – saavad tähenduslikuks, peegeldades sisemist seisundit.

Janka Brõl (1917–2006) oli valgevene kirjanik ja stsenarist, kes sai tuntuks eelkõige oma lühivormide kaudu. Tema loomingus leidub tugev side kodupaiga looduse ja rahvakultuuriga, kuid samas ka sügav psühholoogiline tunnetus, mis teeb tema jutud ajatuks. Brõli teosed keskenduvad sageli isiklike ja ajalooliste mälestuste põimumisele ning näitavad, kuidas inimese sisemaailm peegeldab suuremaid ühiskondlikke nihkeid. „Viimne kohtumine“ on tundliku käega kirjutatud kogumik, mis kõnetab vaikselt, kuid püsivalt, avades ukse inimeste vaiksete mälestuste ja leppimispüüete maailma.