Kurepesa

Jan Kozáki romaan „Kurepesa“ viib lugeja Ida-Slovakkia külakeskkonda 1950. aastate alguses. Ajalooline taust on määratud ühiskondlike muutustega, kui küladesse rajati põllumajanduslikke kooperatiive. Lugu avaneb Pavel Kopciki silme läbi, kes naaseb ajateenistusest kodupaika ja satub tunnistajaks põlvkondade, vanade tavade ja uute ühiskondlike vormide kokkupõrkele. Teos kajastab, kuidas külaelanike argielu ja väärtushinnanguid hakkasid ümber kujundama nii poliitilised otsused kui ka muutuv suhtumine töö- ja omandisuhetesse. Ühest küljest hoiab kogukond kinni oma traditsioonidest, teisalt sunnib uus kord inimesi kohanema ja otsima kompromisse.

Romaan ei keskendu ainult sotsiaalsetele protsessidele, vaid uurib ka inimeste siseelu ja valikuid. Pavel Kopcik on tagasivaates värske silmaga vaatleja, kelle kaudu avanevad nii kahtlused kui ka lootused, mis kaasnesid ühiskonna ümberkorraldamisega. „Kurepesa“ kujutab vastuseise külaelanike seas, näidates, kuidas mõned kohanevad uute oludega kiiresti, teised aga seisavad vastu ja hoiavad kinni varasemast. Autori huvi on eelkõige selles, kuidas inimeste suhted, tööharjumused ja elukorraldus muutuvad väliste poliitiliste survete mõjul. Tulemuseks on pilt ühest ajastu murrangulisest hetkest, kus argielu põimub ideoloogiliste eesmärkidega.

Jan Kozák (1921–1995) oli slovaki proosakirjanik ja stsenarist, kelle looming keskendus peamiselt maaelu ja ühiskondlike muutuste kujutamisele. Ta oli pärit Slovakkiast ja õppis algselt ajakirjandust, kuid tegutses hiljem ka kultuuritegelasena. Kozáki teosed said sageli tunnustust riiklikul tasandil, sealhulgas pälvis ta romaani „Kurepesa“ eest Klement Gottwaldi nimelise preemia. Tema kirjutamislaad oli realistlik ja sotsiaalselt suunatud, rõhutades tegelaste sidet oma kodupaiga ning tööga. Oma loomingus peegeldas ta Slovakkia külade eluolu keerulistel aegadel, tuues esile inimeste igapäevased valikud, mis pidid sobituma laiematesse ühiskondlikesse raamidesse.