Märgid, mis juhivad armastuseni

Norra kirjaniku Jan Kjærstadi romaan „Märgid, mis juhivad armastuseni“ on mitmekihiline ja introspektiivne teos, mis keskendub inimsuhete, mälu ja taju piiride uurimisele. Teose peategelane on noor mees nimega Andreas, kelle elu pöörab pea peale juhuslik kohtumine tundmatu naisega raamatupoes. Selle näiliselt argise hetke mõju ulatub palju sügavamale kui esialgu tundub, äratades temas nii unustusehõlma vajunud mälestused kui ka küsimused saatuse ja juhuse rollist elus. Romaan liigub mitmel tasandil – see on ühtaegu armastuslugu, mõtisklus identiteedi üle ning ka narratiiv iseenda jutustamisest.

Kjærstad kasutab loo ülesehituses killustatust ja peegeldusi, laskmata sündmustel kulgeda lineaarselt. Peategelase mälupildid, mõttekäigud ja unistused põimuvad omavahel, muutes piirid reaalse ja kujutletu vahel ähmaseks. Teose oluline joon on ka esteetilise kogemuse rõhutamine: raamatus on kesksel kohal kunst, kirjandus ja film, mis pakuvad nii lohutust kui ka orienteerumispunkte elus. Andreas püüab mõista, kas tundeid saab juhtida või on need lihtsalt „märgid“, mis viivad kuhugi sügavamale – sageli väljapoole meie kontrolli. Armastus kujutatakse siin mitte pelgalt tundena, vaid kui seisundit, mille kaudu inimene saab paremini aru iseendast ja oma paigast maailmas.

Jan Kjærstad (sündinud 1953) on üks tuntumaid Norra kaasaegseid kirjanikke, kelle loomingule on iseloomulik eksperimentaalsus ja filosoofiline sügavus. Tuntust tõi talle eelkõige romaanitriloogia peategelase Jonas Wergelandi elust, kuid ka tema muud teosed keskenduvad sageli inimese sisemaailmale ja jutustuse mõjule meie arusaamades. Kjærstad on õppinud teoloogiat ja kirjandust ning tema kirjutamislaadis on tunda nii intellektuaalset mängulisust kui ka sügavat empaatiat. „Märgid, mis juhivad armastuseni“ sobitub tema loomingu üldpilti kui teos, mis uurib, kuidas inimeseks olemist tajuda, kirjeldada ja mõtestada läbi lugude.