Põhja hulkurid
Põhja hulkurid
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Raamat | 1975
- 172 lk | Kõvakaaneline | 128 x 205 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
James Oliver Curwoodi romaan Põhja hulkurid jutustab mustakaru pojast Neewast, kes ajab koos emakaruga Noozakiga läbi Kanada põhjametsas. Kui ema harukordselt pika taliune tõttu koopast välja tulemine viibib, on Neewa juba suurem ja tegutsemishimulisem kui enamik karupoegi. Maailm, kuhu nad koos astuvad, on täis lõhnu, hääli ja ohte ning loo algus keskendub sellele, kuidas noor loom õpib tundma orgu, kus liiguvad nii teised kiskjad kui ka inimesed oma lõksude ja püssidega. Hiljem põimub Neewa teekond koerakutsika Miki looga ning nende kahe looma rännak ja koos- ja lahusolek annavad jutustusele liikuva telje, mis viib lugeja läbi pikkade matkapäevade, nälja ja uute elupaikade otsimise.
Teos on kirjutatud selgest loomade vaatepunktist: Curwood jälgib detailselt Neewa ja Miki rutiini, toiduotsinguid, kokkupuuteid jahimeeste, metsatulekahjude ja muutuvate aastaaegadega. Põhja hulkurid ei idealiseeri loodust, vaid näitab seda kui keskkonda, kus halastamatus ja juhus käivad käsikäes instinkti ja harjumusega. Inimene on siin kord oht, kord abiline, kuid mitte kunagi peategelane, mistõttu sobib raamat lugejale, keda köidab loomajutt ja kes tahab mõista metsiku looduse rütmi ja seadusi. Eesti tõlge toob põhjametsade õhustiku ja loomade käitumise lugejale arusaadavaks, samas hoides alles algteose põhjaliku looduspildi, ning sobib seetõttu nii vanemale lapsele kui ka täiskasvanule, kel on kannatust jälgida aeglast, kuid järjekindlalt edasi liikuvat jutujoont.
Curwood ise oli Ameerika seiklusjutu ja looduskirjanduse autor, kelle tegevuspaigad asusid enamasti Hudsoni lahe, Kanada põhjaalade ja Alaska ümbruses. Ta teenis oma eluajal populaarsust just loomade ja inimese suhteid uurivate põhjarahulugude kaudu ning mitmest tema romaanist tehti filmiversioonid, mis kinnistasid tema nime laiema publikuni. Kirjanik tegutses ka looduskaitsjana, ehitas oma kodulinna Owossos nn Curwoodi lossi, kus ta kirjutas ja võttis vastu külalisi, ning tema loomingut hinnatakse tänini kui varast katset ühendada seiklusjutt, täpne looduskirjeldus ja arutlus selle üle, kuidas inimene põhjamaisesse loodusesse tegelikult sobitub ja millise jälje ta sinna endast jätab
