Peeter Paan

James Matthew Barrie klassikaline lugu „Peeter Paan” räägib poisist, kes keeldub suureks kasvamast, ning tema seiklustest Müneveramaal – kujuteldavas maailmas, kus aeg seisab ja kus elavad kadunud poisid, indiaanlased, merineitsid ja piraadid. Lugu saab alguse Londonis, kui Peeter ilmub Darlingite perre ja viib lapsed – Wendy, Johni ja Michaeli – endaga lendavale retkele. Nende seiklused viivad nad vastamisi kapten Konkskäpa, krokodilli ja mitmesuguste fantaasiamaailma olenditega. Samal ajal tõuseb keskseks teemaks soov jääda lapseks, vabaduse ja vastutuse vaheline pinge ning vajadus kuuluvustunde ja kodu järele.

Peeter Paan on vastuoluline kuju: iseseisev ja krapsakas, ent ka hoolimatu ja unustav. Tema võimetus tunda empaatiat või püsivat kiindumust teeb temast traagilise tegelase, kelle igavene lapseiga ei ole ainult mänguline vabadus, vaid ka teatud üksinduse ja arengu seiskumise sümbol. Wendy kehastab samas soovi helluse, hoolitsuse ja kodusoojuse järele – väärtusi, mida Müneveramaal ei leidu. Barrie tekstis põimuvad kerge huumor, teravmeelsed tähelepanekud ja melanhoolia, mis teeb sellest loost midagi enamat kui tavalise muinasjutu: see on mõtisklus lapsepõlve haprusest ja selle paratamatust kadumisest.

James Matthew Barrie (1860–1937) oli šoti päritolu kirjanik ja näitekirjanik, kelle loomingust just „Peeter Paan” saavutas ülemaailmse tuntuse. Algselt 1904. aastal lavastatud näidendina valminud lugu ilmus romaanina pealkirja all „Peter and Wendy” 1911. aastal. Barrie loomingus leidub sageli mälestusi lapsepõlvest ja kaotustest – ka Peeter Paan sai inspiratsiooni kirjaniku varalahkunud venna mälestusest. Barrie oskus käsitleda lapsemeelsust ja selle tumedamaid varjundeid on teinud „Peeter Paanist” ühe ajatuima ja mitmetasandilise teose laste- ja maailmakirjanduses.