Dublinlased

James Joyce’i novellikogu „Dublinlased“ koosneb viieteistkümnest loost, mis kujutavad eri vanuses ja eri seisusest Dublini elanike elu. Jutustused järgivad inimest nende igapäevaste toimetuste ja sisemiste murrangute keskel, tuues esile väikeseid, ent tähendusrikkaid hetki. Teosed moodustavad omamoodi inimliku ja sotsiaalse mosaiigi, milles peegelduvad linnaelu rõõmud ja kitsaskohad, ning annavad edasi üldisema pildi Iirimaa ühiskonnast 20. sajandi algul.

„Dublinlaste“ lugusid ühendab kriitiline pilk ja realistlik stiil. Joyce kirjeldab argiseid sündmusi ja samas hetkepilte, kus tegelased kogevad ootamatut selginemist või taipamist. Need nn epifaaniad on olulised, sest annavad jutule sügavama mõõtme ja tõstavad esile inimese sisemise maailma. Lugeja näeb, kuidas ühiskondlikud raamid, religioon ja traditsioonid kujundavad inimeste otsuseid, ent samas ei kao kunagi isiklikud igatsused ja võimalus äratundmiseks.

James Joyce (1882–1941) oli iiri kirjanik, keda peetakse üheks modernismi suurkujuks. „Dublinlased“ on tema varasem ja veel traditsioonilisem teos, kuid juba selles ilmnevad jooned, mis hiljem arenduvad tema keerukamates töödes, nagu „Noor kunstniku portree“ ja „Ulysses“. Joyce’i loomingut iseloomustab sügav huvi keele, teadvuse ja inimese kogemuse vastu, ning ta on jätnud püsiva jälje maailmakirjandusse oma uuendusliku stiili ja mõtteviisiga.